Surm Pariisis Sügises Pargis ...

Kell: 09:04

Laul: Sinine Vagun - Vennaskond
Jook: Tee
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand
Päev: Pühapäev

HaiHai:*
Mai tea kas asi om minus või millegis muus, igastahes ei taha ma viimasel ajal eriti arvutis istuda. Blogida ka ilmselgelt enam ei oska. Mul oli tükk aega tagasi juba plaan, et oh nüüd ma teen selle ära, aga mõtteks see ka jäi. Selle eest ma teen nüüd selle sisekande (Mis mul 50. Juhhei) ära. Ma teen lühisalt ära kõik, mis vähegi võib tähtis olla.

Vennaskond - Surm Pariisis

Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega ümbrikule margid,
saata kirju, kuni saata saab.

Mõned öised tunnid veel on vaja,
valge paber, mustad kirjaread.
Lammutatud tänavad ja maja,
aadress ikka endine, sa tead.

Keegi sinu ümbrikuid ei ava,
telefonist kostab vaikiv toon.
Vahel tundub: kõik on justkui sama,
pisut tuhmim on ehk elujoon.

Aga praegu võõra linna tuled
säravad ja säravad veel siis,
kui sa täna hommikul ka sured
linnas, mille nimi on Pariis.

Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega ümbrikule margid,
saata kirju, kuni saata saab.

Juua kohvi, veini küünlavalgel,
lukshotellis veeta viimne öö.
Mälestada ennast, pisar palgel,
võtta kohvrist püstol, käsitöö.

Nii nii siis. Pühapäeval 2 nädalat tagasi, kui ma tublilt ja targalt kirikus käisin, läksin ma ka linna pääle pilte tegema. Ma tegin kesklinnas kõik ära ja otsustasin randa minna. Jõudsin siis sinna kanti ja tuli välja, et rand om kinni. Hallelujah. Nagu meelega. Aga jh, kuna ma arvasin, et mul aega on ja hakkasin siis väikselt kõmpima bussipeatuseni. Ma kõndisin edasi mingi 4 peatust, kuni lõpuks seisma jäin. Siis muidugi tuli välja, et too buss, millega ma tahtsin kodu poole sõita, ei sõida pühapäeviti. Siis nii ma seisin bussipeatuses mõtlesin, mida teha. Üts mollusk vares seisis kõrval ja vaatas otsa nagu mai tea millele. Aga lõpuks ikkagi läksin järgmisesse peatusesse ja sain sealt bussi peale. Jeejee. Kuradima külm oli kaa. Ja vastik ilm üldiselt. Koju jõudsin tegin kohe teed omale ja panin villased sokid jalga. Kirusin ja vandusin.

Vennaskond - Ronk

Ma istun kolde ees ja
see on siiski tõik,
et olen tühjas lossis.
Lahkunud on kõik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Mul pisut õudne näib see
nurgas kõrguv kapp.
See kapp on täis kassette.
Koldel mängib makk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Ei kuule, kuidas kivi
vahel laulab kilk.
Ma olen rahulik, mul
püsib tema pilk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Näe, klantsib tulekumas
seinal rippuv maal.
Ei sellest hubasemaks
muutu kõle saal.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Ma tõstan halu tulle.
Halust tilgub vaik.
Ei muutu valgemaks see
üksildane paik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Nüüd enam sepikojas
vasarad ei löö.
Ma pole päris kindel,
lõpeb kord see öö.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.

Jah. Kui nüüd aus olla sain ma muidugi paar üsnagi head pilti sellelt retkelt. Noid nääte mu deviantART'i lehelt.

Edassi minnes pean mainima, et ennem eelmise nädala pühapäeva polnud midagi suuremat teoksil. Vot tak. Aga pühapäeval oli siis sääne olukord, et mul oli leerikursuse lõpetamine. See värgendus seal kestis ligi 2 tundi ning mina olin oma õhukese valga pluusiga. Pääle seda käisin ristiemaga ühes lihtsalt imelises ja koduses kohvikus Pärnu rannarajoonis. Vanaema andis mingit konjakit ka veel peale, et ma haigeks ei jää. Ja tagantjärgi oleks võinud ma pigem teed võtta selle asemel. Kohe ei istu säärane kräpp. (Vabandust.)
Jõuludega seoses ei sündinud midagi erilist. Jõulu laupäeval istusin 15:00-22:30 teise vanaema juures. 26. tuli sugulane ja me olime nüüd omakorda teiseteise vanaema juures. Ja ma mängisin sugulasega Monopoli, mis lõppes jh, kuidas öelda nüüd .. Tema täieliku pankroti ja hävinguga. Aga üldiselt oleme me tulnukad ja platipusid.

Vennaskond - Humanoid

Mind juba lapsepõlvest saatnud on üks nägemus:
mu koduks pisike planeet.
Mul sinna lennata on kummaline igatsus,
kui vaatan tähistaevasse,
ja öösel uidates mööda katuseid
loen täiskuuvalgel ma aegund uudiseid.
Neid tummalt pajatab eilne “Õhtuleht”.
Pilk peatub teatel, kus seisab kirjas, et:

“Homme 00. 40 väljub “Express” tähelend.
Sõit on kõikidele prii.
Kohtumiseni!”

Mind juba lapsepõlvest saatnud on üks nägemus,
et maailm mu ümber näiline.
On peegli taga peidus minu teine olemus.
See tundub mulle tõeline.
Ma seisan jäätunud poriloikudel.
On kuulda vaikuses, kuidas tiksub kell.
Ta laisalt venitab raskeid osuteid,
kui minut kaaluks tonn ja rõhuks seiereid.

Homme 00. 40 väljub “Express” tähelend.
Sõit on kõikidele prii.
Kohtumiseni!

Tegime väikse õega lumememmesid veel.
Ma tegin omale uue shöbra - Rüdolfi.




Ets ole ta armas.















Ja egas rohkem hetkel midagi. Me veel täna linna peale ja mina homme kirjandit kirjutama. Margoti panen ma 29. Võru bussi peale. Kui ma kunagi täna/homme/ülehomme tagasi tulen, siis täiendan seda siin. :)
Om 29.12.2009 ja ma just tulin tagasi bussijaamast. Panin sugulase bussi pääle ja saatsin koju. Jeejee.

Vennaskond - Täna jälle me joome bensiini
Maha põlegu Tallinn ja Riia
Ja las leekides hukkub Berliin
Täna jälle on meelitand siia
Uimas tüdrukud mind ja bensiin

Täna jälle ei ole siin kohti
Kus vsid sädemest ei tõuseks leek
Täna jälle on siin tuleohtlik
Täna jälle me suitsu ei tee

Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik on suus
Täna jälle kanister käib ringi
Täna jälle A 76

Taas kui horisontkumab siis kaagid
Ära lähevad päev koidab uus
Lähen minagi tühjad on paagid
Läbi sudu bensiinimaik suus.

BaiBai:*

Lugemispäevik 1/1

Jeejee.
Ma teen lõppude lõpuks algust tolle ammu ettekuulutatud lugemispäevikuga.

Esimeseks teoseks om siis Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutuseta".

Tegelased: Paul Bäumer, Albert Kropp, Müller V, Tjaden, Haie Westhus, Detering, Stanislaus Katczinsky.
Nojah seal olid veel säänsed semud nagu Leer, Kemmerich, Josef Behm, Kantorek, Himmelstoss (mai saa toda saksa ülipikka essi teha).

Tegevus aeg: I maailmasõda.

Ääm. Et siis raamat rääkis noortest koolipoistest, kes läksid sõtta oma isamaad kaitsma. Kõik noormehed ja ka nood vanemad mehed surid järge mööda sõja. Ma ei hakka detailidesse laskuma. Loete ise raamatu läbi.

Niisiis. Iseenesest hea raamat. Tekitab küll hingeahastust ja leina meeleolu, aga ikkagi üsnagi loetav. Väga palju härivaid kirjeldusi ja mai tea mida veel. Aeg ajalt hakkas vist isegi natsa kõhu keerama. "Läänerindel muutuseta" om üts sääne haruldasi raamatuid, mis minu vaimusilma ees just kui filmi näitaks. Ma kujutan kõik täpselt ette, kes kuhu mis haava sain, kes kuidas suri, kes mida tundis ja nii edasi. Mitte kõik raamatud ei suuda minus säärast tõsist süvenemist raamatu hinge luua. Nii et igati soovitan lugeda seda kõigil. Hää küll mitte just kõigil. Säärastel filmi nägijail, kellel om nõrgad närvid, soovitan raamatu lugemis jätta. Kes teab muidu eluks ajaks vaimsed häired veel.

Aga igastahes siis mõningad paremad tsitaadid, mida ma loodan/arvan saab kasutada ka kirjandies:

"Võib-olla mõtlesid veel mitmedki nii nagu tema; aga keegi ei saanud ju kõrvale jääda, sest sõnaga "arg" olid sellal isegi kodused varmalt platsis."

"Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühteäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama."

"Jah nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."

"Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid , aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!"

"Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda ära hoida, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda."

Ja nüüd mu "lemmik" koht:

"Granaadid, gaasilained, tankikolonnid - purukslitsumine, katkinärimine, surm. Verine kõhutõbi, gripp, tüüfus - kägistamine, ärapõlemine, surm"

"Meie käed on muld, meie kehad on savi ja meie silmad vihmaveeliogud. Me ei tea, kas me veel elame."

"Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud"

"Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid - sõnad, sõnad, kuid nad hõlmavad kogu maailma õuduse."

"Ja ma tean: kõik see, mis praegu, niikaua kui me sõdime, nagu kivi meisse on vajunud, tõuseb pärast sõda jälle pinnale, ja alles siis tuleb kokkupõrge elu ja surma peale."

"Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukpekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud."

Ja ma rohkem teile noid tsitaate ei anna. Kui tahate veel võtke raamat ja lugege läbi.

Igastahes ma jumaldasin seda raamatut, ka siis kui sealsed detailirikkad kirjeldused tõid mu silme ette verist sõjaterrorit ja katastroofi.

Ja ma rohkem ei räägi sellest nii et,
BaiBai:*