Jeejee.
Ma teen lõppude lõpuks algust tolle ammu ettekuulutatud lugemispäevikuga.
Esimeseks teoseks om siis Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutuseta".
Tegelased: Paul Bäumer, Albert Kropp, Müller V, Tjaden, Haie Westhus, Detering, Stanislaus Katczinsky.
Nojah seal olid veel säänsed semud nagu Leer, Kemmerich, Josef Behm, Kantorek, Himmelstoss (mai saa toda saksa ülipikka essi teha).
Tegevus aeg: I maailmasõda.
Ääm. Et siis raamat rääkis noortest koolipoistest, kes läksid sõtta oma isamaad kaitsma. Kõik noormehed ja ka nood vanemad mehed surid järge mööda sõja. Ma ei hakka detailidesse laskuma. Loete ise raamatu läbi.
Niisiis. Iseenesest hea raamat. Tekitab küll hingeahastust ja leina meeleolu, aga ikkagi üsnagi loetav. Väga palju härivaid kirjeldusi ja mai tea mida veel. Aeg ajalt hakkas vist isegi natsa kõhu keerama. "Läänerindel muutuseta" om üts sääne haruldasi raamatuid, mis minu vaimusilma ees just kui filmi näitaks. Ma kujutan kõik täpselt ette, kes kuhu mis haava sain, kes kuidas suri, kes mida tundis ja nii edasi. Mitte kõik raamatud ei suuda minus säärast tõsist süvenemist raamatu hinge luua. Nii et igati soovitan lugeda seda kõigil. Hää küll mitte just kõigil. Säärastel filmi nägijail, kellel om nõrgad närvid, soovitan raamatu lugemis jätta. Kes teab muidu eluks ajaks vaimsed häired veel.
Aga igastahes siis mõningad paremad tsitaadid, mida ma loodan/arvan saab kasutada ka kirjandies:
"Võib-olla mõtlesid veel mitmedki nii nagu tema; aga keegi ei saanud ju kõrvale jääda, sest sõnaga "arg" olid sellal isegi kodused varmalt platsis."
"Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühteäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama."
"Jah nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."
"Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid , aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!"
"Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda ära hoida, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda."
Ja nüüd mu "lemmik" koht:
"Granaadid, gaasilained, tankikolonnid - purukslitsumine, katkinärimine, surm. Verine kõhutõbi, gripp, tüüfus - kägistamine, ärapõlemine, surm"
"Meie käed on muld, meie kehad on savi ja meie silmad vihmaveeliogud. Me ei tea, kas me veel elame."
"Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed - ma usun, me oleme kadunud"
"Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid - sõnad, sõnad, kuid nad hõlmavad kogu maailma õuduse."
"Ja ma tean: kõik see, mis praegu, niikaua kui me sõdime, nagu kivi meisse on vajunud, tõuseb pärast sõda jälle pinnale, ja alles siis tuleb kokkupõrge elu ja surma peale."
"Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukpekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud."
Ja ma rohkem teile noid tsitaate ei anna. Kui tahate veel võtke raamat ja lugege läbi.
Igastahes ma jumaldasin seda raamatut, ka siis kui sealsed detailirikkad kirjeldused tõid mu silme ette verist sõjaterrorit ja katastroofi.
Ja ma rohkem ei räägi sellest nii et,
BaiBai:*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar