Mul pole vist elu sees nii sitt olnud, kui seda on olnud need viimased paar päeva. Mu välja kuulutatud sõda on hetkel minu poolel. Ma olen õnneks nii kaugel, et too koeranael ajab oma mäda välja. See om igati positiivne. Aga igal asjal om oma kõrvalnähud. Ma liigun ringi nagu zombie. Mu pea valutab, isu ei ole, väsimus, laiskus, üüratud valud seal, kus too värk om. Ma neelan päevas kats 400'st Ibumentini. Ma ei saa süüa, rääkida, naerda ega nutta. Persse isegi juua saan aint läbi kõrre. Mul om sõna otses mõttes mokk töllakil maas ja tühi pilk silmis. Minu mõtteis käib vaid üts lause läbi: MA EI TAHA ENAM! Kui ma kunagi nii kaugele saan ning oma arengu pildid arvutisse tõmban, siis panen need ilmselgelt siia ülesse ja räägin, mis too koeranael om ning kuda ma too mologa võitlesin. Aga hetkel üritan ma midagi süüa ja siis tableti ära võtta, nii et ma magama saaks minna.
BaiBai:*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar