See on nii tüüpiline. Emad ei tea midagi. Ma üritan rahulikult muusika saatel teha oma kodutöid, kuni tunnen koputust õlal. Eemaldan kõrvaklapid ja vaatan otse vihastesse silmadesse. Pärast pooletunnist pragamist ja mõttetut olude selgitamist mõistan ma, et emad ei tea midagi. Nad pidevalt kaagutavad, et kui kohusetundetud me oleme ja et meie laiskus on ääretu. Me istume ainult arvuti taga ja teeme kõike muud peale selle, mis vajalik. Emad ei tea mitte midagi. Kui nende omad huvid on mängus, siis alles oleme me nii tublid ja targad. Ma tegin oma tööd, mille tähtaeg on juba neljapäev, kuni ema palus, et ühendaksin arvuti telekaga. Kui film läbi sai, ühendasin kõik lahti. Mul läks midagi natukene nihusti ja kohe oli ema platsis ja hakkas mind manitsema, et tehku ma asi enne selgeks, kui selliste asjadega tegelema hakkan. Emad kohe ei tea mitte midagi. Nad teevad näo, et nad oskavad kõike. Nad õpetavad sind pidevalt, ka siis kui sa midagi muud teed. Emad ei tea midagi. Kui ma süüa üritan teha ja natukenegi õppida, hakkab tema jälle oma nina vahele toppima ja nõnda öeldud tarkuse teri jagama. Emad ei tea midagi. Nende magistrikraadid, ülikooli lõputunnistused ja elukogemused ei tähenda midagi. Nende omandatud tõed ei loe selles maailmas. Emad lihtsalt ei tea mitte midagi. Ma käin hetkel koolis, nii siis tean ma ikka rohkem. Tema üritab mind ikka alla suruda. Emad ei tea kohe mitte kui midagi. Ma ei saa kuskil käia, ilma et telefon ei heliseks tund aega järjest. Lihtsalt võimatu on elada nii. Mina tatsan ringi oma valgel hobusel, kroon peas, nemad aga viskavad kividega mu tiaara mõlki. Emad ei tea mitte midagi. Vaatamata sellele, kui õilis on mu maine eesmärk, nende jaoks olen ma ikka ja jälle üks tühine prussakas. Emad ei tea mitte midagi. Ja nad ei hakka ka teadma.
("Polkovniku lese" eeskujul)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar