Juhuseid pole olemas. Eksisteerivad vaid illusioonid juhusest.

Kell: kohe kohe 17:00
Meeleolu: Mõnusalt väsinud & väheke valudes piinlev.
Jook: See püha nektar - Külm kasemahl :)
Söök: Hetkel veel puudub.
Laul: Oma enese hingamine.

Raamat: Veel pole otsustanud.

Minu viimasest postitusest on möödas ikka küllaltki pikk aeg. Vahepeal on nii palju ju juhtunud. 


Esmalt ma loobusin osast oma minevikust. Ma värvisin juuksed ja hakkasin filosofeerima oma elu üle. Sellega seoses olen ma endale eesmärgiks võtnud end vaimselt ja füüsiliselt viia oma tipptasemele. Sinna jõudmiseni läheb veel palju aega, aga vähemalt on algsed sammud tehtud. Ma hakkasin jälle võrkpallis käima. Kuigi mu selg valab oma viha hetkel mu peale välja, siiski olen õnnelik, et mu maine ihu saab tunda korralikku koormust. Olen muutnud oma toitumist. Noh egas ma siis pole loobunud magusast ja rämpstoidust, aga olen juurde lisanud puuviljad, köögiviljad ja kasulikud joogid. Ma olen püüdnud end hoida eemal limonaadidest ja hamburgeritest. Eelistuseks olen võtnud salatid ja tee/koduse morsi. Vahel tuleb ka isu selle ebatervislikuma valiku peale ning ma annan tolleks momendiks alla. Mõnikord lausa hea meelega :). Mõtlesin lugema hakata ja ehk selle kurikuulsa vene keelega ühele poole saada. Egas ma siis taha veel kuus aastat seda õppida. Arutlesin iseendaga ka prantsuse keele üle. Iseenesest võiks algul ise proovida ning siis minna juba proffide juurde.


Teine lugu, mis mind on kõigutanud igas suunas, on oma rebasekutsikast loobumine. See üks, kes mulle siiani sügaval sisimas muret teeb, on minu jaoks ajalugu. Kui tema ei suuda enda eest hoolitseda ja vahel egotseda, siis ei hakka ka mina seda tema eest tegema. Miks üldse? Mul on omal küllaga vaimseid ja emotsionaalseid probleeme. Ma olen nõrkemas oma uue elu ees. See tugevus, mis minus eksisteeris kunagi nii ammu tagasi, on vaikselt horisondilt hajumas. Ma tean ja mõistan, et ei saa kogu oma minevikku endaga kaasa vedada, aga vähemalt võiks ju nii paljugi. Suutsin kunagi kasvõi ihuüksi kogu maailma vallutada, nüüd ei suuda ma mitte midagi ilma sõpradeta. Mingil määral on see masendav, aga samas ka positiivne. Ma suudan end viimaks avada teistele, ega kahetse seda pärast poole. 


Ülejäänud, mis minuga juhtunud on, paraku ei mängi erilist rolli. Lihtsad motviveerimatus ja eneses kahtlemine. Mul on vaja taas tõusta oma kõrge valge hobuse selga ja olla see pimeduse ning pühaduse emand, kelleks mind siia ilma loodi. 


Vot Tak!