Sa ära ära jahtu kuni on öö!

Sujuvalt on saabunud septemberikuu viimne päev. Minu jaoks om see ristimise päev. Just, te kuulsite õigesti. Täna toimub Patarei vanglas TLÜ rebaste ristimine ja ühtlasi ka Tallinna Tudengipäevade lõpupidu. Mai tea, mida tunda või mõelda. Ma olen siin selle kuuga suutnud mängu panna mitmel korral oma tervise ja kaine mõistuse. Olen lasknud end kaasa tõmmata alla käivasse keerisesse. Mina ei ole säärane inimene, kes suudab peaaegu iga päev mingi 3 hommikul magama minna ja siis hiljemalt 10'ks olla parajalt adekvaatne, et loengus ja praktikas tähele panna.
Aga siin kohal pole kedagi muud süüdistada kui ennast. Eks mina läksin kõigega kaasa, mitte mind ei sunnitud seda tegema. Nüüd ma olen targem ja loobun osati oma alles idanemisfaasis olevast seltskonnaelust ja sukeldun rohkem ülikooli ja õppimise avamerre.

Anyway, ma üritan nats mängida ja varem jalga lasta :).
BaiBai*

Once you go purple, you never go back!

Alles nüüd, olles täiesti üksi oma ühikatoas, märkan ma kui suurt rolli minu elus mängib naer. Ennem, kui ma suht koht igavusest vaatasin Harry Potteri filmi kanal 2'st, olin ma natsa morn. Aga nii kohe, kui hakkasin kuulama erisaate laule ja nüüd vaatamas Jeff Dunham'i etteastet Peanut'iga, hakkas mul parem ja meelelgi pole häda midagi.
Kuskil kunagi kirjutati, et naermine pikendab eluiga ja inimene võiks päevas vähemalt pool tundi südamest naerda. Kõlab võimatult, aga ikkagi, kui väga tahta om see võimalik.
Seda ma nüüd üritangi saavutada.

BaiBai:*

Damn you!

Täna ma mõistan, mida Igor Mang selle aasta ennustuse all mõtles, kui kirjutati, et ma satun halba seltskonda. See seltskond polnud tegelt paha, aga ma lasin end kaasa tirida nende pohhuismist. Ma küll vabandasin oma toakaaslaste ees, aga siiski. Uskuge mind, see jääb mind närima ikka tükiks ajaks kui mitte mu maise elu lõpuni.
Kõik sai alguse Semu õilsast mõttest minna mööda ühikat inimestega kohtama ja tuttavaks saama. Mina ja mu rebasest-toanaaber liitusime nendega. Meid tuli lõpuks kokku vist mingi 48, kui ma veel õigesti mäletan. Igastahes oli see üks igati tore idee, et ka välismaalastele endit tutvustada. Me lõime isegi ideedetuumiku ja üritame välja nuputada mingeid uusi ja lõbusaid üritus meie ühika elanikele. Lihtsalt, et tuua natuke naeru ja meelelahutust siia majja.
Ja ma siiralt loodan, et teised majas elanikud meile seda eriti pahaks ei pane. Tõsiselt. Eriti mu toakaaslased.

Aga suubun nüüd niisama netis istumise juurde, sest mingi poole tunni pärast hakkab mu selle päeva esimene loeng :).

BaiBai:*

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled? Mul on valmis juba pits ja viinapudel!

Mul lõppes elu esimene loeng, milleks oli alati tore ja lõbus mehaanika. Juhhuu. Mu ajud pole vist kunagi nii kaua ja nii jubedalt kärsanud kui praegust. Poole tunni pärast ootab mind ees praktika tund, kus lahendame ülesandeid. Jeejee. Soovige mulle edu. Mul om mingi 2 A4 lehekülge väga lühendite rikast konspekti ja, kui ma selle omal täna veel mingil ime kombel lahti kirjutama peaks siis ohohohooooo.
Vot tak.
Õnneks seisab mul pärast seda tundi ees ligi 2 tunnine paus ennem järgmist loengut. Siis läheb kõik jälle täis tuuridega edassi.

Aga ma lähen nüüd. Mul vaja väikest ajuvabadust, et elada järgmine sats üle.

BaiBai:*

Hinges ma olen laps ja selleks ma ka jään.

See seal üleval om üts puhas statement. Võtke või jätke!

Egas mul muidugi paremat pole teha, kui istuda omas toas ja bloggida niikaua kui mu Family Guy episood end ära laeb. Juhuuu.

Mai tohi nii tihti sissekandeid teha. Pole ju millestki enam rääkida. Kõik uus mainitud ja nostalgiline meelolu pole veel ukse tagagi. Mõhh.!

Ma üritan oma osa nüüd ära vaadata ja ehk kunagi ka mõne raamatu läbi lugeda.

BaiBai:*

Kikkerikii !!!

Taas viibin ma oma ühika toas, seekord aga üksi. Mu päev om suht mõttetu olnud, kui väljaarvestada TLÜ Akadeemilise raamtukogu tutvustus ja TLÜ naiskoori sissesaamiskatse (mis oli ajakava järgi kõigest proovi nime all ja millest ma graatsiliselt ning sajaga läbi sadasin). PUNKT. Aga jah.
Mõnes mõttes om see päev korda läinud, kui välja arvestada mu igati ilusad ja lõhkised villid, kuna ma otsustasin mööda Tallinnat ringi rännata oma suve alguses ostetud kingades. Juhhuu.

Ja teate mis om tore just siin toas viibides? Ma kuulen täpselt ära millal mis laev T-terminalist välja lähed. Ja kuidas mu üle-köögi-naabrid käivad tümps-tümps.

KIKKERIKII!

BaiBai:*

Independence is the self-government of a nation, country, or state by its residents and population.

Eile kell 13:30 algas minu iseseisev elu. Paratamatult ei jäänud mulle aega muretsemiseks, sest mõtted ja küsimused iseseisvusest jooksid tuhinal mul peast läbi.

Pealkirjas om inglisekeelne definitsioon. Väga tore küll, aga. Jah.
Iseseisvus ei ole alati puhtalt sõltumatu. Nii mõnigi omal jalgadel seisev kooslus vajab tuge välisteguritelt. Võtame kõige lihtsama näite - Tudengid. Eriti esmakursuslased. Nad on küll iseseisvad, siiski ei saa nad hakkama ilma vanemate ja sõprade toeta. Jäetaks ta täiesti oma pead, läheks too nooruk peast segi. Aga seda nähtust pole märgata ainult ülikooli noorpere seas, vaid ka kõikjal ümbruskonnas. Rasked ajad on toonud üsnagi mitmele iseseisvale ühendusele ja isikule toetava õla(d) alla.

Kui nüüd sügavalt järele mõtelda, pole selles ju mitte midagi halba. Meie ühiskond peakski tegelikult säärastest kooslustest koosnema. Tähtis ei tohiks olla raha ja muu materjaalne, vaid suhted nendega, kes kallid om.

Mis minusse puutub ...
Ma ei suudaks elu sees viibida ilmatuma pikka aega eemal oma perest. Ja sellel all ei mõtle ma ainult oma ema, kasuisa ja väikest õde; vaid ka kõiki, kes nendega kaasas olid: vanavanemad, kasuvennad, onud-tädid koos oma lastega, sugulased igast maailma nurgast.

Ja veel, ma hakkan nüüd pigem millegi ajuvabaga tegelema, sest on siiski ju suht varajane tunnike ja mu toakaaslane magab sügavalt. Niisiis ma jätan teid selle mõttega nüüd üksi.

BaiBai:*