Alles nüüd, olles täiesti üksi oma ühikatoas, märkan ma kui suurt rolli minu elus mängib naer. Ennem, kui ma suht koht igavusest vaatasin Harry Potteri filmi kanal 2'st, olin ma natsa morn. Aga nii kohe, kui hakkasin kuulama erisaate laule ja nüüd vaatamas Jeff Dunham'i etteastet Peanut'iga, hakkas mul parem ja meelelgi pole häda midagi.
Kuskil kunagi kirjutati, et naermine pikendab eluiga ja inimene võiks päevas vähemalt pool tundi südamest naerda. Kõlab võimatult, aga ikkagi, kui väga tahta om see võimalik.
Seda ma nüüd üritangi saavutada.
BaiBai:*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar