Eile kell 13:30 algas minu iseseisev elu. Paratamatult ei jäänud mulle aega muretsemiseks, sest mõtted ja küsimused iseseisvusest jooksid tuhinal mul peast läbi.
Pealkirjas om inglisekeelne definitsioon. Väga tore küll, aga. Jah.
Iseseisvus ei ole alati puhtalt sõltumatu. Nii mõnigi omal jalgadel seisev kooslus vajab tuge välisteguritelt. Võtame kõige lihtsama näite - Tudengid. Eriti esmakursuslased. Nad on küll iseseisvad, siiski ei saa nad hakkama ilma vanemate ja sõprade toeta. Jäetaks ta täiesti oma pead, läheks too nooruk peast segi. Aga seda nähtust pole märgata ainult ülikooli noorpere seas, vaid ka kõikjal ümbruskonnas. Rasked ajad on toonud üsnagi mitmele iseseisvale ühendusele ja isikule toetava õla(d) alla.
Kui nüüd sügavalt järele mõtelda, pole selles ju mitte midagi halba. Meie ühiskond peakski tegelikult säärastest kooslustest koosnema. Tähtis ei tohiks olla raha ja muu materjaalne, vaid suhted nendega, kes kallid om.
Mis minusse puutub ...
Ma ei suudaks elu sees viibida ilmatuma pikka aega eemal oma perest. Ja sellel all ei mõtle ma ainult oma ema, kasuisa ja väikest õde; vaid ka kõiki, kes nendega kaasas olid: vanavanemad, kasuvennad, onud-tädid koos oma lastega, sugulased igast maailma nurgast.
Ja veel, ma hakkan nüüd pigem millegi ajuvabaga tegelema, sest on siiski ju suht varajane tunnike ja mu toakaaslane magab sügavalt. Niisiis ma jätan teid selle mõttega nüüd üksi.
BaiBai:*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar