Kell: Hilisem kui arvasin
Laul: Let's get outta here - Madina Lake
Jook: vesi
Laul: Let's get outta here - Madina Lake
Jook: vesi
Raamat: "Enesetapjad" - Birk Rohelend
Päev: Teisipäev, kui mai eksiMeeleheitel oma elu keerdkäikudest olen ma transis - ma paastun. Olen säärases olukorras, kus mu vaimne ja füüsiline tervis on allamäge minemas. Ma olen end siiralt ja avalikult üleõppinud ja ülesöönud. Möödunud vaheaeg, mil ma midagi ei teinud ja lihtsalt olin, jõudsin ma õhtuti taas kord nuga vaadates ja selle teravusele vastu pannes avastusele, et midagi peab muutuma ja nii kiiresti kui võimalik. Muidu ma langen. See om fakt, millest ei saa mööda.
Kui masendav om hetkel olla informaatika tunnis, oskamata midagi ja lihtsalt istudes ja trükkides. Tegelt peaks ma oma tööle nüüd keskenduma, võtma kõrvaklapid ja lõpetama oma kassi animeerimisele. Masendav! Nii palju sellest siis. Mu rusutud ja mõttelage koolipäev om vaikselt oma lõpu äärel. Olen jõudnud viimasesse tundi ja teadmisele, et mu üllas ja igati sobiv tulevik om nii lähedal. Samas ikkagi liigagi kaugel. Mu paast om igati korras. Mul om möödumas 3 päeva minimaalse toidu ja rohke vedelikuga. Ja vedeliku all ma mõtlen vett ja suhkruta teed. Vot tak. Enesetunne om üsnagi hea. Eks täna võrkpallis näib, kuidas ta mu füüsilisele kehale mõjub. Hõii see sissekanne om mitme päeva projekt mul :). Hetkel viibin ma oma sügavas mõtteis ja kuulan kuidas meie InfoAkadeemik räägib meile ID-kaardist. Võimatu om kuidagi elada, kui kõik ümber ringi sahkerdab. Vaikigu nood, kes vaimudest vaesed! Nii see om. Ma olen jälle siin. Kell om löömas varsti päeva 24-ndat tundi, mis minu jaoks tähendab natsa pikema õhtu algust. Tuba sarnaneb jäädavalt seapesale ja tee ei suuda meelt lahutada. Ma olen oma kehale nüüd andnud seda, mida ta om paar päeva ikka õudsalt ihaldanud - süüa. Jusht nii.
Nostalgia. Miks tabab mind see alati vihmastel päevadel ja rõhutud olekus? Ei oska arvatagi. Ilmselt, et lõbustada ja värvida minu hallikarva olevikku. Kuidagi sujuvalt om teisipäevast saanud laupäev ja peagi ka pühapäev. Tegelt peaks ma hetkel natsa oma matemaatikaga tegelema ja trigoga suureks sõbraks saama, aga too kamraadlus tuleb arvatavasti homme pärast lõunal kõne alla. Ja mai saa end sundida seda kogu paska hetkel tegema hakata. Pean ikkagi pühenduma sellele hiljem. Magama veel ei lähe. Ja oma hinge ma pole ka veel enamvähem puhtaks rääkind.
Nii palju sellest kremplist siis. 3 pikka nädalat ma kirjutan ja ikka ei jõua mingi sügava mõtteni vällä. Lihtsalt tühja lahmimine. Nii nii aga ma lõppude lõpuks end stressist tühjaks pekstud ja näete, omgi kohe tunduvalt parem. Ja nüüd ... trummipõrin ... ma lõpetan selle sissekande ära, sest mul pole midagi enam öelda. Nagu see nüüd nii suur üllatus oli :)
BaiBai:*
Kui masendav om hetkel olla informaatika tunnis, oskamata midagi ja lihtsalt istudes ja trükkides. Tegelt peaks ma oma tööle nüüd keskenduma, võtma kõrvaklapid ja lõpetama oma kassi animeerimisele. Masendav! Nii palju sellest siis. Mu rusutud ja mõttelage koolipäev om vaikselt oma lõpu äärel. Olen jõudnud viimasesse tundi ja teadmisele, et mu üllas ja igati sobiv tulevik om nii lähedal. Samas ikkagi liigagi kaugel. Mu paast om igati korras. Mul om möödumas 3 päeva minimaalse toidu ja rohke vedelikuga. Ja vedeliku all ma mõtlen vett ja suhkruta teed. Vot tak. Enesetunne om üsnagi hea. Eks täna võrkpallis näib, kuidas ta mu füüsilisele kehale mõjub. Hõii see sissekanne om mitme päeva projekt mul :). Hetkel viibin ma oma sügavas mõtteis ja kuulan kuidas meie InfoAkadeemik räägib meile ID-kaardist. Võimatu om kuidagi elada, kui kõik ümber ringi sahkerdab. Vaikigu nood, kes vaimudest vaesed! Nii see om. Ma olen jälle siin. Kell om löömas varsti päeva 24-ndat tundi, mis minu jaoks tähendab natsa pikema õhtu algust. Tuba sarnaneb jäädavalt seapesale ja tee ei suuda meelt lahutada. Ma olen oma kehale nüüd andnud seda, mida ta om paar päeva ikka õudsalt ihaldanud - süüa. Jusht nii.
Nostalgia. Miks tabab mind see alati vihmastel päevadel ja rõhutud olekus? Ei oska arvatagi. Ilmselt, et lõbustada ja värvida minu hallikarva olevikku. Kuidagi sujuvalt om teisipäevast saanud laupäev ja peagi ka pühapäev. Tegelt peaks ma hetkel natsa oma matemaatikaga tegelema ja trigoga suureks sõbraks saama, aga too kamraadlus tuleb arvatavasti homme pärast lõunal kõne alla. Ja mai saa end sundida seda kogu paska hetkel tegema hakata. Pean ikkagi pühenduma sellele hiljem. Magama veel ei lähe. Ja oma hinge ma pole ka veel enamvähem puhtaks rääkind.
Nii palju sellest kremplist siis. 3 pikka nädalat ma kirjutan ja ikka ei jõua mingi sügava mõtteni vällä. Lihtsalt tühja lahmimine. Nii nii aga ma lõppude lõpuks end stressist tühjaks pekstud ja näete, omgi kohe tunduvalt parem. Ja nüüd ... trummipõrin ... ma lõpetan selle sissekande ära, sest mul pole midagi enam öelda. Nagu see nüüd nii suur üllatus oli :)
BaiBai:*
