Juhuseid pole olemas. Eksisteerivad vaid illusioonid juhusest.

Kell: kohe kohe 17:00
Meeleolu: Mõnusalt väsinud & väheke valudes piinlev.
Jook: See püha nektar - Külm kasemahl :)
Söök: Hetkel veel puudub.
Laul: Oma enese hingamine.

Raamat: Veel pole otsustanud.

Minu viimasest postitusest on möödas ikka küllaltki pikk aeg. Vahepeal on nii palju ju juhtunud. 


Esmalt ma loobusin osast oma minevikust. Ma värvisin juuksed ja hakkasin filosofeerima oma elu üle. Sellega seoses olen ma endale eesmärgiks võtnud end vaimselt ja füüsiliselt viia oma tipptasemele. Sinna jõudmiseni läheb veel palju aega, aga vähemalt on algsed sammud tehtud. Ma hakkasin jälle võrkpallis käima. Kuigi mu selg valab oma viha hetkel mu peale välja, siiski olen õnnelik, et mu maine ihu saab tunda korralikku koormust. Olen muutnud oma toitumist. Noh egas ma siis pole loobunud magusast ja rämpstoidust, aga olen juurde lisanud puuviljad, köögiviljad ja kasulikud joogid. Ma olen püüdnud end hoida eemal limonaadidest ja hamburgeritest. Eelistuseks olen võtnud salatid ja tee/koduse morsi. Vahel tuleb ka isu selle ebatervislikuma valiku peale ning ma annan tolleks momendiks alla. Mõnikord lausa hea meelega :). Mõtlesin lugema hakata ja ehk selle kurikuulsa vene keelega ühele poole saada. Egas ma siis taha veel kuus aastat seda õppida. Arutlesin iseendaga ka prantsuse keele üle. Iseenesest võiks algul ise proovida ning siis minna juba proffide juurde.


Teine lugu, mis mind on kõigutanud igas suunas, on oma rebasekutsikast loobumine. See üks, kes mulle siiani sügaval sisimas muret teeb, on minu jaoks ajalugu. Kui tema ei suuda enda eest hoolitseda ja vahel egotseda, siis ei hakka ka mina seda tema eest tegema. Miks üldse? Mul on omal küllaga vaimseid ja emotsionaalseid probleeme. Ma olen nõrkemas oma uue elu ees. See tugevus, mis minus eksisteeris kunagi nii ammu tagasi, on vaikselt horisondilt hajumas. Ma tean ja mõistan, et ei saa kogu oma minevikku endaga kaasa vedada, aga vähemalt võiks ju nii paljugi. Suutsin kunagi kasvõi ihuüksi kogu maailma vallutada, nüüd ei suuda ma mitte midagi ilma sõpradeta. Mingil määral on see masendav, aga samas ka positiivne. Ma suudan end viimaks avada teistele, ega kahetse seda pärast poole. 


Ülejäänud, mis minuga juhtunud on, paraku ei mängi erilist rolli. Lihtsad motviveerimatus ja eneses kahtlemine. Mul on vaja taas tõusta oma kõrge valge hobuse selga ja olla see pimeduse ning pühaduse emand, kelleks mind siia ilma loodi. 


Vot Tak!

Oh my fucking God !

See on vist esimest korda, kui Karu ühikast visatakse seltskond välja, kuna nad lihtsalt rääkisid XD.
Ma olen suht solvunud, aga samas ma ka mõistan rebaseid, miks nad seda tegid. Nii et väga vihane ei saa olla :).
Kui ma tahan magada ja mul mingi kari joomas tudengeid köögis istub, siis otse loomulikult läheks ma ise ka kaebama. Aga noh, oleks vähemalt võinud anda aega rahulikult köök ka korda teha, lükkub nüüd sellise aja peale, mil ma kaine ja ärkvel korraga.

The sins of my father, the sins of my young.

Miks ma elan enda elu võideldes oma loogika vastu.
Vägisi tükkin sinna, kuhu ma ei kuulu. See on viimseim hetk, mil pean lugema märke ja arusaama, milleks mind loodud on.
Ma ei ole klubis käia ega mingi ööelukummardaja. Minu koht on teaduses ja nende inimestega koosolemises, kes on minuga ühel lainel.
Loobun lõplikult sellest ühika elust, mis pole minu ja loon end uuesti, tõusen tuhast ning lõpetan oma oleviku võltsimise.

Mindless Blind

Ma olen liiga palju mõtlema hakanud.
Kunagi gümnaasiumis ma võisin ka kõige raskema ülesande lahendada pikalt järele mõtlemata, nüüd kahtlen igas oma pisemaski sammus.
Kuhu on kadunud mu loomulik võime enda mõtteriistvara panna tegutsema taustsüsteemina? Kas see tuleneb vähesest harjutamisest või muust üleloomulikust?
Tänane eksam oli eluehtne näide sellest, kuidas mu mõtlemine mind alt vedas. Ma veetsin näivalt lihtsa ülesande tegemiseks pool tundi oma kahest võimalikust sooritamise tunnist.

Ma pean midagi ette võtma ....

BaiBai

When you put your lipstick on, everything goes wrong ...

Ega see on tüüpiline, et kui mina end peoks valmis sätin, siis asi lõppeb varakult ja sellega, et ma ainukesena joon.
Tavaliselt olen ma suht enesekindel inimene, aga noh see paneb paraja põntsu mu egole. MA tean, et mind ei taheta seltskonda, aga siiski ma trügin sinna. Ei tea miks ...
Peaks ametlikult loobuma teistest ja olema sääne enesesse tõmbunud maniakk nagu ma olin seda ennem. Mul polnud kedagi vaja ja keegi ei vajanud mind. Nii see oli ja ju siis oli see ka nii määratud mu elupäevade lõpuni.

Wise men save
Near a tree by a river
There's a hole in the ground
Where an old man of Aran
Goes around and around
And his mind is a beacon
In the veil of the night
For a strange kind of fashion
There's a wrong and a right

But he'll never
Never fight over you ...

Mind pole loodud seltskonna eluks, nii et peaksin sellest loobuma. Nüüd ja lõplikult. Ma tean, et ma olen paks ja kole ning mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olen, nii et What's the point. Mind on loodud üksi siin ilmas ringi rändama ja uusi asju enda jaoks avastama, mitte klubis ega pidudel käima.

...

BaiBai Hollywood Hills,
I'm gonna miss you whereever I go ...

My name is Legion and we bring destruction and pain!

Egas mõistmatu om see, miks minu mõtted või ütlemised alati kuidagi masendava või kurva alatooni võtavad. Iseenesest ju lõbus ja elurõõmus inimene. Ma küll nüüd alstasin oma mõttekäiku, aga kui aus olla, ma lähen magama. Pää ka juba valutab ... Jätkan siis 8-9 tunni pärast oma juttu ...

Ma nüüd siis välja magand ja vaatamas Kuninglikku pulma. Hetkel eal igav koht nii et ma blogin veits. Naljaks om see, et ma olin nii kindel, et mul om millestki heast rääkida, aga ega vist ei ole ikka küll. Nii siiis mai piina siin ennast ja lõpetan selle.

See on ju unistus hüperboloid ...

Ma viibisn täna, pärast Pärnusse saabumist, oma lapsepõlves. Läksin kohe, kui bussilt maha astusin, vanaema juurde. Viibinud pool tunnikest seal ja onutütre üles ajanud, pakkus vanaema välja, et teeb pannkooke. Tund hiljem ma siis istusingi oma aasta-kahese ristitütre/onutütrega köögilaua taga ja vohmisime memme tehtud pannkooke sisse. Vaadates kui pere pesamuna sõi meenus mulle pilt, kuidas ma ise istusin kunagi seal samas ja sõin memme tehtud riisi- või mannaputru ning vaatasin lootusrikkalt aknast välja. Ligi 15-16 aastat hiljem ja õndsus om mus säilinud.

Paraku ei lastud mul oma nostalgia põldudel kaua ringi joosta, vaid laiatati täie puuga reaalsusse tagasi. Siis kui pisike veel magas ja me memmega kahekesi köögilaua taga istusime, teatas ta mulle, et üks sugulane om igavikuteele läinud. Ma olin sõnatu ja emotsioonitu, nagu alati. Mu peast käisid läbi nii paljud mured, mõtted ja küsimused, et ainuke mis üle mu huulte tuli oli ... Issand ... . Matused om see pühapäev. Kas ma sinna saan minna on iseasi, kuna peaksin Tallinnas tagasi sõitma. Eks näis.

Oeh. Kardan, et nüüd matustelaine om avapaugu saanud, tuleb neid veel mitu. Loodetavasti mitte nii pea.