Ma viibisn täna, pärast Pärnusse saabumist, oma lapsepõlves. Läksin kohe, kui bussilt maha astusin, vanaema juurde. Viibinud pool tunnikest seal ja onutütre üles ajanud, pakkus vanaema välja, et teeb pannkooke. Tund hiljem ma siis istusingi oma aasta-kahese ristitütre/onutütrega köögilaua taga ja vohmisime memme tehtud pannkooke sisse. Vaadates kui pere pesamuna sõi meenus mulle pilt, kuidas ma ise istusin kunagi seal samas ja sõin memme tehtud riisi- või mannaputru ning vaatasin lootusrikkalt aknast välja. Ligi 15-16 aastat hiljem ja õndsus om mus säilinud.
Paraku ei lastud mul oma nostalgia põldudel kaua ringi joosta, vaid laiatati täie puuga reaalsusse tagasi. Siis kui pisike veel magas ja me memmega kahekesi köögilaua taga istusime, teatas ta mulle, et üks sugulane om igavikuteele läinud. Ma olin sõnatu ja emotsioonitu, nagu alati. Mu peast käisid läbi nii paljud mured, mõtted ja küsimused, et ainuke mis üle mu huulte tuli oli ... Issand ... . Matused om see pühapäev. Kas ma sinna saan minna on iseasi, kuna peaksin Tallinnas tagasi sõitma. Eks näis.
Oeh. Kardan, et nüüd matustelaine om avapaugu saanud, tuleb neid veel mitu. Loodetavasti mitte nii pea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar