3 on kaine m

Issand halastagu mu peale ja saatku mulle mingi vaimuvalgustus või säärast, sest minu pääs valitseb anarhia. Mu sees olev kõvaketsa töötab hetkel nelja kordse valguskiirgusega. Kuidas on võimalik lisada teadmisi üleküllastunud gümnasisti pähe, kus valdavad teadmised on valed või umbmäärased ja defektsed? Ei tea.

Mina enam ei suuda. Mina enam ei taha. Persse see kõik. Lohutagu mind ema või kes iganes, et see alles su esimene semester. Sest pole kasu! Ma sajan sajaga kontrolltöödest läbi ja ime on kui mind üldse eksamile lastakse. Ma olen jälle langenud oma valge hobuse seljast ja laman kõhuli maas teadmatuses. Kui kõik minu meelel ja keelel peaks olema maatriksid ja kompleksarvud, siis ei suuda mina ennast enam selleks sundida. Ma lihtsalt ei suuda enam õppida. Ja ega mu toakaaslase sonimine siin eriti ei aita, aga vähemalt hoiab see mu pead kokkusulamisest. Või mis iganes.

Ülikool on raske ja ma olen murdumas pinge all. Naha mahatõmbamine trennis om kah meeldivam kui see nõme matemaatika.

Vähemalt ma proovin natuke midagi kasulikku teha ja lähen pesen nõud ära. Ehk siis tuleb mingi suuremat sorti õppimistuhin pääle.

BaiBai:*

Juua kohvi, veini küünlavalgel, lukshotellis veeta viimne öö, mälestada ennast, pisar palgel, võtta kohvrist püstol, käsitöö.

Ma olen langenud jälle oma elu nullpunkti ja seisan otsustava valiku ees - kas olla nagu mu isa, joodik või olla mitte täielik karsklane, kes omale aastas paar pitsikest kangemat lubab. Nüüdsest, kuni mai tea mis ajani, loobun ma alkoholist ja muust säärasest ja paastun, et oma keha ja hing puhastada ja oma mõtteviisidega ühte viia. Ega klubis käimisest mai loobu, vaid tollest surmale määravast alkoholist. Mina just kõigist peaksin teadma, määnseks inimesed muutuvad liiga suure promilliga. Ise näinud ja eila lausa elanud. Jumal olgu tänatud, et mul olid inimesed, kes mu eest hoolitsesid ja muretsesid, et ma ikka koju jõuaks elusalt ja tervelt.

Aga ma läheks nüüd väga hea meelega pesema.
BaiBai:*

Sa ära ära jahtu kuni on öö!

Sujuvalt on saabunud septemberikuu viimne päev. Minu jaoks om see ristimise päev. Just, te kuulsite õigesti. Täna toimub Patarei vanglas TLÜ rebaste ristimine ja ühtlasi ka Tallinna Tudengipäevade lõpupidu. Mai tea, mida tunda või mõelda. Ma olen siin selle kuuga suutnud mängu panna mitmel korral oma tervise ja kaine mõistuse. Olen lasknud end kaasa tõmmata alla käivasse keerisesse. Mina ei ole säärane inimene, kes suudab peaaegu iga päev mingi 3 hommikul magama minna ja siis hiljemalt 10'ks olla parajalt adekvaatne, et loengus ja praktikas tähele panna.
Aga siin kohal pole kedagi muud süüdistada kui ennast. Eks mina läksin kõigega kaasa, mitte mind ei sunnitud seda tegema. Nüüd ma olen targem ja loobun osati oma alles idanemisfaasis olevast seltskonnaelust ja sukeldun rohkem ülikooli ja õppimise avamerre.

Anyway, ma üritan nats mängida ja varem jalga lasta :).
BaiBai*

Once you go purple, you never go back!

Alles nüüd, olles täiesti üksi oma ühikatoas, märkan ma kui suurt rolli minu elus mängib naer. Ennem, kui ma suht koht igavusest vaatasin Harry Potteri filmi kanal 2'st, olin ma natsa morn. Aga nii kohe, kui hakkasin kuulama erisaate laule ja nüüd vaatamas Jeff Dunham'i etteastet Peanut'iga, hakkas mul parem ja meelelgi pole häda midagi.
Kuskil kunagi kirjutati, et naermine pikendab eluiga ja inimene võiks päevas vähemalt pool tundi südamest naerda. Kõlab võimatult, aga ikkagi, kui väga tahta om see võimalik.
Seda ma nüüd üritangi saavutada.

BaiBai:*

Damn you!

Täna ma mõistan, mida Igor Mang selle aasta ennustuse all mõtles, kui kirjutati, et ma satun halba seltskonda. See seltskond polnud tegelt paha, aga ma lasin end kaasa tirida nende pohhuismist. Ma küll vabandasin oma toakaaslaste ees, aga siiski. Uskuge mind, see jääb mind närima ikka tükiks ajaks kui mitte mu maise elu lõpuni.
Kõik sai alguse Semu õilsast mõttest minna mööda ühikat inimestega kohtama ja tuttavaks saama. Mina ja mu rebasest-toanaaber liitusime nendega. Meid tuli lõpuks kokku vist mingi 48, kui ma veel õigesti mäletan. Igastahes oli see üks igati tore idee, et ka välismaalastele endit tutvustada. Me lõime isegi ideedetuumiku ja üritame välja nuputada mingeid uusi ja lõbusaid üritus meie ühika elanikele. Lihtsalt, et tuua natuke naeru ja meelelahutust siia majja.
Ja ma siiralt loodan, et teised majas elanikud meile seda eriti pahaks ei pane. Tõsiselt. Eriti mu toakaaslased.

Aga suubun nüüd niisama netis istumise juurde, sest mingi poole tunni pärast hakkab mu selle päeva esimene loeng :).

BaiBai:*

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled? Mul on valmis juba pits ja viinapudel!

Mul lõppes elu esimene loeng, milleks oli alati tore ja lõbus mehaanika. Juhhuu. Mu ajud pole vist kunagi nii kaua ja nii jubedalt kärsanud kui praegust. Poole tunni pärast ootab mind ees praktika tund, kus lahendame ülesandeid. Jeejee. Soovige mulle edu. Mul om mingi 2 A4 lehekülge väga lühendite rikast konspekti ja, kui ma selle omal täna veel mingil ime kombel lahti kirjutama peaks siis ohohohooooo.
Vot tak.
Õnneks seisab mul pärast seda tundi ees ligi 2 tunnine paus ennem järgmist loengut. Siis läheb kõik jälle täis tuuridega edassi.

Aga ma lähen nüüd. Mul vaja väikest ajuvabadust, et elada järgmine sats üle.

BaiBai:*

Hinges ma olen laps ja selleks ma ka jään.

See seal üleval om üts puhas statement. Võtke või jätke!

Egas mul muidugi paremat pole teha, kui istuda omas toas ja bloggida niikaua kui mu Family Guy episood end ära laeb. Juhuuu.

Mai tohi nii tihti sissekandeid teha. Pole ju millestki enam rääkida. Kõik uus mainitud ja nostalgiline meelolu pole veel ukse tagagi. Mõhh.!

Ma üritan oma osa nüüd ära vaadata ja ehk kunagi ka mõne raamatu läbi lugeda.

BaiBai:*

Kikkerikii !!!

Taas viibin ma oma ühika toas, seekord aga üksi. Mu päev om suht mõttetu olnud, kui väljaarvestada TLÜ Akadeemilise raamtukogu tutvustus ja TLÜ naiskoori sissesaamiskatse (mis oli ajakava järgi kõigest proovi nime all ja millest ma graatsiliselt ning sajaga läbi sadasin). PUNKT. Aga jah.
Mõnes mõttes om see päev korda läinud, kui välja arvestada mu igati ilusad ja lõhkised villid, kuna ma otsustasin mööda Tallinnat ringi rännata oma suve alguses ostetud kingades. Juhhuu.

Ja teate mis om tore just siin toas viibides? Ma kuulen täpselt ära millal mis laev T-terminalist välja lähed. Ja kuidas mu üle-köögi-naabrid käivad tümps-tümps.

KIKKERIKII!

BaiBai:*

Independence is the self-government of a nation, country, or state by its residents and population.

Eile kell 13:30 algas minu iseseisev elu. Paratamatult ei jäänud mulle aega muretsemiseks, sest mõtted ja küsimused iseseisvusest jooksid tuhinal mul peast läbi.

Pealkirjas om inglisekeelne definitsioon. Väga tore küll, aga. Jah.
Iseseisvus ei ole alati puhtalt sõltumatu. Nii mõnigi omal jalgadel seisev kooslus vajab tuge välisteguritelt. Võtame kõige lihtsama näite - Tudengid. Eriti esmakursuslased. Nad on küll iseseisvad, siiski ei saa nad hakkama ilma vanemate ja sõprade toeta. Jäetaks ta täiesti oma pead, läheks too nooruk peast segi. Aga seda nähtust pole märgata ainult ülikooli noorpere seas, vaid ka kõikjal ümbruskonnas. Rasked ajad on toonud üsnagi mitmele iseseisvale ühendusele ja isikule toetava õla(d) alla.

Kui nüüd sügavalt järele mõtelda, pole selles ju mitte midagi halba. Meie ühiskond peakski tegelikult säärastest kooslustest koosnema. Tähtis ei tohiks olla raha ja muu materjaalne, vaid suhted nendega, kes kallid om.

Mis minusse puutub ...
Ma ei suudaks elu sees viibida ilmatuma pikka aega eemal oma perest. Ja sellel all ei mõtle ma ainult oma ema, kasuisa ja väikest õde; vaid ka kõiki, kes nendega kaasas olid: vanavanemad, kasuvennad, onud-tädid koos oma lastega, sugulased igast maailma nurgast.

Ja veel, ma hakkan nüüd pigem millegi ajuvabaga tegelema, sest on siiski ju suht varajane tunnike ja mu toakaaslane magab sügavalt. Niisiis ma jätan teid selle mõttega nüüd üksi.

BaiBai:*

Eeslid !

Ega ju om normaalne vaadata õhtul 22:48 TV3'st "Jackass 2"-te ja teha musta Liptoni teed. Mai mõista määne aju osa peab inimesel puudu olema, et teeb säänseid haigeid tükke. Jõhker! Ma olen seda filmi vaadand hetkel aint mingi max 10 minutit ja juba olen näind säänest hullust, et ei jõua ära imestada. Kas neid valdab kuulsusejanu või on nad lihtsalt paar korda sündides peaga vasta maad kukkund? Ei oska aimata.

Aga ma lähen nüüd oma tee jahile.

BaiBai:*

Usu või ära usu.

Mul käisid täna ja eile Jehhoova tunnistaja ukse taga. Rääkisid oma tüüpilist piibli pahna ja ilmselgelt üritasid mulle oma religiooni pähe määrida. Mõlemal korral ütlesin otse välja, et olen ristitud ja leeritatud luterlane ning mina oma usust ei loobu nende pärast. Ja pealegi nood molod ei pea ju jõule ega sünnipäevasi! Hui nah. Säänestega mina küll liituma ei hakka, kuna mulle meeldivad jõulud ja sünnipäevad ja muud pidustused :( Ma arvan, et see neid eriti ei huvitanud ja nad oleks kindlasti tagasi tulnud, kui ma poleks veits hiljem öelnud, naeratus näol, et minust saab tulevikus füüsika õpetaja. See tädike naeratas, aga ta silmade taga oli näha hirmu. Onuke ütles läbi naerukihina, et "Oh issand". Nood molluskid mind vist tülitama enam ei hakka, kuna märkasid, et ma olen andunult luteri usku ja end üdini teadusele määranud. Vot tak.
Sõidku seenel oma jutuga, et inimene lakkab eksisteerimast, kui ta sureb! Mul ema ütles pärast mu vestlust nendega üsnagi õige lause, et ole millisest religioonist või kuulu mistahes sekti, sureme me kõik ikka ühtemoodi. Piibel räägib, et inimene saab taevasesse riiki, kuid tegelikkuses pole meil õrna aimugi, mis meid pärast surma ees ootab.

BTW: Maailmas om mingi üle 500 erineva religiooni, vist.

BaiBai:*

*

Pea on tühi.

Mina ja mu geiromaan [Lugemispäevik 1/3]

Ma võtsin kunagi oma Rahvaraamatu kinkekaartide eest 4 raamatut. Üks nendest oli romaan või jutustus või midagi sinna kanti. Selle autor om Caspar Trees ja teose nimi om "Sergo".

Lehikülgi: 187
Tegelased: Sergo, Markus, Liina, Jüri

Põhimene tegevus toimub Soome ühes puhketalus Hennukal. Markus läheb sinna suusapuhkusele. Ta jõuab hilja öösel ning üritab oma korterikaaslasi mitte üles äratada. Otsides labilülitit, kukudes ta seinalt pildi, mis põrandale kukkudes tegi hirmsat lärmi. Kõrval toa uksele ilmus Markuse korterinaaber, Sergo. Mõlemad noormehed otsustasid viinavõtmisega üksteist paremini tundma õppida. Nende liitus veel Liina. JA NII EDASSI!

Mina ei hakka teie eest seda raamatut siia ümber jutustama.

Igastahes mulle see raamat meeldis, kui välja arvata kaks väga detailselt kirjeldatud seksistseeni. Võite ju lugeda, kui soovi om.

Tsitaate selles eriti ei olnud, aga annab mõtlemisainet küll.

Anyway ma nüüd ära.

BaiBai :*

Võimatu!

See ei ole normaalne, et varjus näitab üle 31 kraadi sooja. Isegi mu kuradi küünelakk sulab küüntelt maha. Jõhker.
Ma valmistan hetkel oma portfooliot ja ütleme nii et see om lihtsalt parim teos, mis ma teinud olen. :) 12. juunil viibin ma Tallinnas sisseastumiskatsetel. Närvid löövad mul juba praegust üle pea.

Päikese peale asumisele.

Teades oma ema oleks ma võinud arvestada, et see päev tuleb ja homme om ta kohal. Mind aetakse jälle suvilasse asumisele. Teisipäev lähme ja neljapäev tuleme. Mind ootab ees 3 tööde rohket päeva. Kui aus olla on mul seda vaja küll, et murda vabaks oma igapäevasest rutiinist. Noh jah. Pakkima peaks aga mai viitsi. Pealegi teatas vanaema, et onu ei sõidagi maale muruniidukit ära tooma ja me peame oma koladega (ligi 10 kiloste toidumoona kottitega + vajalikkude riiete ja muu kraamiga) bussiga liikuma. Hõii kui tore see tuleb. Olen positiivne, et naasen laibana.

Niisiis soovige mulle edu ja jaksu seal ellujäämiseks.

BaiBai:*

Massacre of the modern age

Kuidagi kahtlane. Ma tegin pealkirja tükkaega ära ja alles nüüd (24.06) kirjutan midagi siia. Kui väga aus olla mai oska midagi öelda. Ah tegelt, mul gümnasisti eluga om nüüd ametlikult lõpp. Hää küll tegelt oli 19.06 kell 21.00 sellega ametlikult lõpp juba, aga mai ole viitsind seda lehte avada ja sellest teile teata. Sobiv oleks siin kohal kasutada Pärnu abilinna pea Jane Metsa lauset "Teie lapsepõlv on nüüd läbi. Uskuge mind, on küll!" Vot tak. Egas ta ole seda ja me oleme suureks saand. Juhhuuu.

BaiBai:*

Siia voodi ma end heidan ja selle voodiga te mind ka matated. Hauakivile kirjutate siin lamab neiu, kes kaotas sõja koeranaela e. ponpooni vastu!

Mul pole vist elu sees nii sitt olnud, kui seda on olnud need viimased paar päeva. Mu välja kuulutatud sõda on hetkel minu poolel. Ma olen õnneks nii kaugel, et too koeranael ajab oma mäda välja. See om igati positiivne. Aga igal asjal om oma kõrvalnähud. Ma liigun ringi nagu zombie. Mu pea valutab, isu ei ole, väsimus, laiskus, üüratud valud seal, kus too värk om. Ma neelan päevas kats 400'st Ibumentini. Ma ei saa süüa, rääkida, naerda ega nutta. Persse isegi juua saan aint läbi kõrre. Mul om sõna otses mõttes mokk töllakil maas ja tühi pilk silmis. Minu mõtteis käib vaid üts lause läbi: MA EI TAHA ENAM! Kui ma kunagi nii kaugele saan ning oma arengu pildid arvutisse tõmban, siis panen need ilmselgelt siia ülesse ja räägin, mis too koeranael om ning kuda ma too mologa võitlesin. Aga hetkel üritan ma midagi süüa ja siis tableti ära võtta, nii et ma magama saaks minna.

BaiBai:*

Positiivselt perses!

Miks om nii, et kui sa oled haige või pohmaka kätte suremas, kedagi ei huvita kui adekvaatne ja õigekirjaosklik sa oled? Mh. Ei noh ega mai virise, aga siiski.
Ma avastasin enese jaoks siin mingi aeg tagasi uue elumoto: Kõik om positiivselt perses! Vot tak. Igati sobiv praeguse seisu ja ajaga.
Vaatamata faktile, et ma oma eksamite tulemusi ikka ei tea, peab nentima, et elu om kuidagi optimistlikult hää. Ma sain just mõne minuti eest kõne oma kunsti 'erilala' õpetajalt, et mul antakse õpilaspreemiat, mis peaks ikka päris korralik olema. Pole küll just 100% kindel kui kopsakas too summa om, aga ets näis.
Anyway ma suubun oma õppimise juurde tagassi. Vaja täna veel retsensioon ära teha ja füüsika piletid kaa, et ikka lõpetatud saaks.

BaiBai:*

Sõbrunemine musta kausiga

Kell: 20:09
Laul: Midagi
Jook: Vesi ja suhkruta kummelitee

Raamat: Kohe üldse ei taha lugeda

Päev: Esmaspäev

Ma olen ligi nädal oodanud oma eksami tulemusi ja ausalt ma loobun ootamast. Mai jõua. Eriti nüüd, kus üts viirus om mind kausiga suureks sõbraks teinud. Ma olen terve tänase päeva oksendand ja nüüd om mul viimasest ropsist möödas ligi 5 tundi. Juhhuuu. Ennem oli mul 38 kraadi palavik. Pärast mini uinkut ja tableti sissevõtmist oli see alanenud 37.4 'le. Mul om shitt olla ja ma suubun nüüd tagasi oma kulla kalli voodi ja kausi juurde.

BaiBai:*

Hey little sister who's the only one?

Kell: 00:22.
Laul: Tere perestroika - JMKE
Jook: vesi

Raamat: "Jäätunud võõras" - Kristiine Kurema

Päev: Teisipäev juba

Enesetapp. Kõige arglikum tee alla anda. Siinkohal ei huvita mitte kedagi, kuidas sa seda teed, peaasi, et sa teed NEILE teene ja annad loovutusvõidu. Selle asemel võiks hoopis edasi minna oma eluga ja kasvada tugevamaks vaimselt ja füüsiliselt. Olla enesekindel ja unikaalne isend, maksta NEILE kätte sellega, et elad edasi ja oled NEIST üle!
Ma rääkisin üle tüki aja jälle puht südamest oma emaga. Avasin end ja mainis nii läbi lillede, et olen olnud väga suur suidsiidi sõber ja mõelnud eneselõikumisele. Kui ma mõtlesin põhjusest, miks üldse ma seda teha tahan või miks ma pole siiani seda teind, torkas mulle pähe vaid üks - hirm. Aga too vanem ja elukogenum põlvkonna esindaja väitis, et elul om midagi muud mu jaoks ja mulle om määratud teine tee. Ju siis, sest poleks see nii oleks mul ammu veenid läbi ja mu külm ja ikka veel noor keha ja vaim oleks maetud mulla alla oma asivanemate juurde. Ma olen taibanud, et elu pole lihtsalt kuhugile kuulumine ega teistega sarnanemine, vaid iseeneseks olemine, võitlemine oma eesmärkide nimel ja elu elamine, mitte liigne planeerimine. Isegi praegusel hetkel, kui ma siin istun ja üritan oma mõtteid koondada, ma leian end ikka muretsemast, arutamast ja juurdlemast sellest, mis must edasi saab. See selgub arvata om, et alles pärast 16. juunit, mis ja kuidas siis peale gümnaasiumi edasi läheb, aga seniks, silmad kinni ja läbi.
Ettearvamatus om vallutanud mind ja mu mõttemaailma. Olen millegi pärast huvitumas hoopis teistest asjadest ja uusi nagu "hobisid" otsimas. Kahtlane. Kindlalt om see seotud selle 180 kraadise pöördega mu elus. Ma tegin täna oma CV'd ja avastasin ,et olen tegelt sitaks saavutanud, arvestades mu vanust. Olen mitme kordselt tunnustatud noor kunstnik, oma kooli vast üks parimad õpilasi oma lennus, olen oma ande tuhast üles äratand ja lihvinud ning uuendanud oma tehnilist külge. Ma olen omandanud nii palju erinevaid oskusi, millest ma poleks eales unistanud. Arendan ennast ja üritan ka mingil määral edasi viia ka oma lähimat keskkonda. Uuendada, uuendad, uuendada. Kirjutada ma ikka ei oska. Vigu tekib ikka jõhkralt. Vahest loen oma vanu kirjandeid ja imestan, et kuidas küll ma nii lolle vigu sain teha. Isegi praegust om mul see sissekannegi oma jao vigadega kaunistatud. Ülesanne: otsi kümme viga :). Tegelt neid om rohkem.
Ma ei taha mõelda järgmise nädala matemaatika ja inglise keele riigieksamitele. Ma tunnen juba nüüd, kuidas nad mind rõhuvad. Seda om märgata ka mu klassikaaslastes ja õpetajates. Eriti vist matemaatikas. Õpetajal om närvid kohakuti rohkem läbi kui meil. Ma tahaks kooli lõpetada, korralikult ja andes oma parima, aga samas jällegi eriti mitte. Põhjuseid võite ise otsida. Mina ei viitsi rohkem seletada. Ega ka üleval olla. Ja jälle olen olukorras, kus ma ei pea nüüd 100% kindlalt magama minema, võiks nagu veel üleval olla, aga mõistus lööb haamriga pähe ja käseb magada. Võimatud om nood ajudekurvid.

BaiBai :*

When words arent a gun ...

Words ,words, people use them
To spread so much pain,
Hearing what you say it driving me insane, insane,
Wh-wh-where you learn this?
Huh?; Your being really lame,
Sorry; I just dont agree,
Stop the mind games,
M-Mind games
M-Mind games,
Sorry; I just dont agree,
Stop the mind games,

When you say that someones gay it makes me really mad,
why cant we just be different, uniqueness isnt bad,
Your fat, your dumb, you are no one, why do you even try?
You are going nowhere, End it, just say goodbye.

Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,
Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,

Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Ya hearing what I say!
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Going crazy!
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Think before you say!
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh

When you wanna be mean, maybe jealousy,
you need to think with clarity,
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn,

When you wanna be mean, maybe jealousy,
you need to think with clarity,
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn,

Nobody is perfect,
I aint saying that Im better,
wear my heart on my sweater,
describes me to a letter,
But if you are angry,
and want to be destructive,
being mean is seductive,
but being nice is more productive.

Why damage, why burn, emotions are in play,
Better to wish others well and get out of the way,
Wars could be adverted with communication,
Turning animosity into admiration,
Life is more fun,
When words arent a gun,
Kindness is one that cant be overdone,

Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,
Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,
Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,
Stop hating, stop hating, I dont want hear anymore,
dont sell yourself short, you can be more,

Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Ya hearing what I say!
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Going crazy!
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh
Dont be a bully
Eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh, eh

When you wanna be mean, maybe jealousy,
you need to think with clarity,
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn,

When you wanna be mean, maybe jealousy,
you need to think with clarity,
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn,

Dont be a bull
D-D-Dont be a bully
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn,

Dont be a bull
D-D-Dont be a bully
Have some class with words, respect is earned,
we make mistakes but you gotta learn.

Are you trippin' on acid!?

Kell: 22 millegagi.
Laul: Mama (Ana Ahabak) - Christina Stürmer
Jook: vesi

Raamat: "Jäätunud võõras" - Kristiine Kurema

Päev: Veel reede

See ei saa olla, et mu tulevik sõltub nüüd sellest viiest ajudekepist, mida viisakalt nimetatakse eksamiteks. Homme seisab mul ees esimene - KIRJAND. See see kõige jubedam. Ma võin ju ette asetada maski, et oh mind ei kõiguta miski, siiski istun napilt kell 11 öösel arvuti taga ja ei saa magada, sest närvid om üles ütlemas. Mu viimased 2 proovikirjandit om küll hästi läind, üks 72 ja teine 67 punkti, aga ikkagi. Mu ema räägib mulle juba viimased tund aega MINE MAGAMA, aga näed, mõistus ei võta kuulda. Tavaliselt om mul säärasel kella ajal karp ammu maani ja ma tüürin voodi poole, hetkel ei suuda ma muule mõelda kui sellele, kas ma saan korralike punktidega läbi. Mu suhtumine FUCKING KING OF THE WORLD om maha surutud ja ma olen seesmiselt madalam kui muru. Kirjand pole paraku ainuke, mis mind häirib, vaid ka avastused, mida ma oma vanaisa kohta tegin. Olen hakkanud kahtlema tema ja oma identiteeti . Olen ma tõesti see, kes olen, või om mulle lihtsalt võlts nägu ja nimi ette topitud ja valetatud, et ma olen selle ja selle sugulane. Mai suuda selgelt enam mõeldagi. Kõik, mida ma kümne küünega kinni üritasin hoida, om kindlalt kadumas. See, mis ma eile nägin ja lugesin, on tõmmanud mu jalge alt pinna. Ma siiralt loodan, et see ei mõjuta mu homset kirjutamist. ... . Mai lase sellel end mõjutada.
Mu keha kapitaalselt keeldub magamast. Võin ju üritada nii palju kui võimalik aga ikkagi. Täitsa PIIP. Kõrvaklappidest üürgab saksa muusika väheke karmim toon, köögis küpseb banaani-toorjuustu kook ja magamistoas nohistab magada võike sõsar, kel kogu see kräpp alles ees. Oh, kuidas ma tahaks jälle esimeses klassis olla. Kõik oli nii lihtne ja kerge siis. Või tegelt - lasteaias tahaks pigem olla. Siis sai veel magada lõuna ajal. Nüüd vaata, et õpetaja sulle õpikuga ei viruta kui vähekenegi suigud. Õudus.
Kuu paistab süütult ja vabana aknast sisse. Mina, ma ei maga! Miks om see nii, et kui sul on vajadus magada või muud teha, sa lihtsalt ei tee seda. Või om see lihtsalt minuga nii. Ju siis. Ma raiskan aega. Oma mõistust. Oma võimeid. Just. Kui õpetajale rääkisin, et mul om teiseks varuplaaniks minna füüsika õpetajaks, ütles tema, et see oleks puhas ja ametlik ande raiskamine. Aga mis saab siis, kui ma ei ole võimeline täitma neid nõudeid, mis om vajalikud? Ei tea. Ühe ja sama loo kuulamine vastust ei anna ja seda ei leia ka kella 11'ni üleval istudes.
Identiteedikriis. See om märksõna.
Ma olen inimen. Laps. Tütar. Lapselaps. Õde. Koolikaaslane. Klassiõde. Õpilane. Teadmiste omandaja. Tulevane tudeng. Sõber. Tuttav. Olevus. Elajas. Sinisilmne emand.
Ma olen armastatu. Armastaja. Ihaldaja. Hindaja. Kuulaja. Kaaslane. Kasskannataja. Kaassüüdlane.
Ma olen kunstnik. Looja. Ilu algataja. Illusioonide tekitaja. Võimatu isiksus. Värviline anarhist. Olematu punkar. Süütu boikoteerija.
Ma olen surma mõrsja. Enesetapja. Enesehävitaja. Egoist. Kapitaalne purustaja. Sünge näitsik.
Ma olen luterlane. Uskuja. Usutav. Patune pühak. Langenud ingel. Tõusnud deemon. Püha Gabrieli kihlatu.
Ma olen poolik intellektuaal. Targutaja. Eneseteadja. Idioot. Mõttelageduse armsam.
Ma olen mõtleja. Unistaja. Soovija. Tegija. Allaandja. Hinge süütaja. Lootusetu imetleja.
MA OLEN SIIN!

BaiBai :*

I don't wanna see you crying little angel on my shoulder ...

Kell: Hilisem kui arvasin
Laul: Let's get outta here - Madina Lake
Jook: vesi

Raamat: "Enesetapjad" - Birk Rohelend

Päev: Teisipäev, kui mai eksi

Meeleheitel oma elu keerdkäikudest olen ma transis - ma paastun. Olen säärases olukorras, kus mu vaimne ja füüsiline tervis on allamäge minemas. Ma olen end siiralt ja avalikult üleõppinud ja ülesöönud. Möödunud vaheaeg, mil ma midagi ei teinud ja lihtsalt olin, jõudsin ma õhtuti taas kord nuga vaadates ja selle teravusele vastu pannes avastusele, et midagi peab muutuma ja nii kiiresti kui võimalik. Muidu ma langen. See om fakt, millest ei saa mööda.
Kui masendav om hetkel olla informaatika tunnis, oskamata midagi ja lihtsalt istudes ja trükkides. Tegelt peaks ma oma tööle nüüd keskenduma, võtma kõrvaklapid ja lõpetama oma kassi animeerimisele. Masendav! Nii palju sellest siis. Mu rusutud ja mõttelage koolipäev om vaikselt oma lõpu äärel. Olen jõudnud viimasesse tundi ja teadmisele, et mu üllas ja igati sobiv tulevik om nii lähedal. Samas ikkagi liigagi kaugel. Mu paast om igati korras. Mul om möödumas 3 päeva minimaalse toidu ja rohke vedelikuga. Ja vedeliku all ma mõtlen vett ja suhkruta teed. Vot tak. Enesetunne om üsnagi hea. Eks täna võrkpallis näib, kuidas ta mu füüsilisele kehale mõjub. Hõii see sissekanne om mitme päeva projekt mul :). Hetkel viibin ma oma sügavas mõtteis ja kuulan kuidas meie InfoAkadeemik räägib meile ID-kaardist. Võimatu om kuidagi elada, kui kõik ümber ringi sahkerdab. Vaikigu nood, kes vaimudest vaesed! Nii see om. Ma olen jälle siin. Kell om löömas varsti päeva 24-ndat tundi, mis minu jaoks tähendab natsa pikema õhtu algust. Tuba sarnaneb jäädavalt seapesale ja tee ei suuda meelt lahutada. Ma olen oma kehale nüüd andnud seda, mida ta om paar päeva ikka õudsalt ihaldanud - süüa. Jusht nii.
Nostalgia. Miks tabab mind see alati vihmastel päevadel ja rõhutud olekus? Ei oska arvatagi. Ilmselt, et lõbustada ja värvida minu hallikarva olevikku. Kuidagi sujuvalt om teisipäevast saanud laupäev ja peagi ka pühapäev. Tegelt peaks ma hetkel natsa oma matemaatikaga tegelema ja trigoga suureks sõbraks saama, aga too kamraadlus tuleb arvatavasti homme pärast lõunal kõne alla. Ja mai saa end sundida seda kogu paska hetkel tegema hakata. Pean ikkagi pühenduma sellele hiljem. Magama veel ei lähe. Ja oma hinge ma pole ka veel enamvähem puhtaks rääkind.
Nii palju sellest kremplist siis. 3 pikka nädalat ma kirjutan ja ikka ei jõua mingi sügava mõtteni vällä. Lihtsalt tühja lahmimine. Nii nii aga ma lõppude lõpuks end stressist tühjaks pekstud ja näete, omgi kohe tunduvalt parem. Ja nüüd ... trummipõrin ... ma lõpetan selle sissekande ära, sest mul pole midagi enam öelda. Nagu see nüüd nii suur üllatus oli :)

BaiBai:*

Retro dressipluus

Kell: 14:27

Laul: Dirty Harry - Gorillaz

Jook: Beershake ja tee
Raamat: "Tants aurukatla ümber" ikka veel
Päev: Pühapäev

Nii vot tak. Ma suutsin jälle lammas olla ja kella neljani hommikul üleval istuda. Muidugi üritasin ma seekord ka matti teha aga tüng, ei tulnud midagi välja. Selle eest mängisin mingeid haigeid mänge, lihtsalt, et aega veeta. Aga et mida tarka ma teinud olen pärast oma viimast sissekannet? Noh alustuseks om mu aju lõhkemas tänu eesseisvatele eksamitele (eriti matemaatika omale), tegin emaga plaanid, et eksamite vahel, siis kui mul mingi 3 nädalat vahet om, lähen suvilasse asumisele. Vaja natukene pead puhata. Kõhus hakkab kõle, kui arvestada fakti, et mingi 2 kuu pärast om juba kirjand, siin nädala peale seda mat, siis nelja päeva pärast inka 2 korda, siis om õnneks paus ja tulevad kunst ja füüsika. Koolieksamid muidugi, ega ma loll ole. Jube om mõelda, et ma suutsin jälle ühe nädalavahetuse sõna otseses mõttes ma mängida ja mul om tõesti vaja igat vaba hetke, et õppida. Ei. Siin ja nüüd vannun ma pühalikult, et alates homsest hakkan ma siiralt pühenduma õppimisele ja kunstile, nii nagu ma peaks! Oeh. Seda oli raske teha praegust. Teoorias olen ma alati tugev olnud, aga praktikas mitte nii väga. Aga ma olen veel oma loomingulise maailmavaatega tegelenud. Ja mismõttes? Ma lõin ühe üüratult andeka kunsti teose, mis om ainulaadne. Vähemalt minu teada. Pildid sellest om mu deviantART'i leheküljel olemass, aga ma panen nad siia ka siiski ülesse:
Hää küll. Need om sitad pildid. Järgmised ehk paremad. Paremal servas om minipildid, millele vajutades näete originaal suurus ja korralikke pilte :).



Vot nii. Ah jh muidugi suutsin ma oma küüntele ka uue disaini teha, aga seda ma enam siia ülesse ei pane. Kui nüüd 100% aus olla, polegi ma midagi muud tarka ja arukat teinud. Nii et põhimõtteliselt raisatud nädal. Aga dvj ma asun nüüd millegi produktiivse juurde.

BaiBai:*

The 69 Eyes + Math + Coffee & Black Tea = Fun at 2 AM

Kell: 13:03

Laul: Powershift - Sonic Syndicate
Jook: Üldiselt palju erinevaid
Raamat: "Tants aurukatla ümber"
Päev: Pühapäev

Teate, mul oli tegelt plaani täna kell 3 hommikul siin blogida, aga vot ei viitsind. Aga miks just kell 3, lihtsalt, kuna ma olin kohvi mõju all ja matemaatikast pilves. Vot tak. Ma olen siin viimastel päevadel mõistma hakand kui väärtuslik on enese vaoshoidmine. Tatsasin ringi siin viimased 3 nädalat kõrgel valge hobuse seljas, kuni sain maadnava kogemuse. Ma puudusin koolist mingi aint kahest matemaatika tunnist ja see üllatus mis mind pärast nädalavahetust ootas polnud üldsegi mitte ilus. Ma avastasin, et istun nagu täielik lammas tunnis. Ei saand aru mida õpetaja tahvlile tegi ega ka mida klassiõed rääkisid. See tõi mind pärast mu kõrget lend jalgadega maha tagasi. Ja ma sain oma õppetunni: selleks, et ma ikka klassis õppimise eesliinil võidelda saaks, pean ma oma ajude tuurid üles keerama ja mitte lootma oma "enesestmõistetava" tarkuse peale. Vedas see aju mind juba üks kord alt. Shitavares. Anywho ma sain eile öösel/täna varahommikul tunda, kuidas mu klassiõdedel läheb ennem mingeid suuri töid või muud säärast. Ma olen küll kuulnud kuidas nad õpivad kuni mingi 2 öösel, et mitte läbipõruda, aga jh ise kogesin seda drive'i alles nüüd. Muidugi pani kohvi oma panuse. Esimene tund möödus mul haigutades ja siis äkki lõi säärane energia sisse et hoia alt. Ja imelik om see et ma läksin mingi 3:33 umbes magama ja ütleme et umbes 4 ma juba suikusin vaikselt ja tasa, aga näed hommikul mingi 9 üleval, silmad punnis peas. Aga teades mind ei ajand ma oma suur perset mitte voodist vällä, vaid lösutasin seal veel mingi pool tundi.
Ausalt ei võta minu aju praegust mõista, miks inimesed lasevad oma ego enese elu kontrollida. Sellest ei tule ju mingit kasu. Muidugi mingigi enesehinnang peab olema, aga üleliiane om lihtsalt mõttetu. Ja kuna ma olen ikka veel ma ise siis ma jätan korra selle toreda värgenduse siin pooleli ja suubun oma "iluprotsetuuride" juurde.
...
Nii ma olin mingi 2 tundi vanni toas kinni ja nüüd lõpuks valma. Aga jh. Mu pea om puhas blank. Mitte midagi pole seal. arvata om et mul tuleb alles homme meelde mida ma veel öelda tahtsin.
Aga nüüdseks

BaiBai:*

Ja mu raamat haiseb

Kell: 19:52

Laul: Transylvania - McFly
Jook: Tee
Raamat: "Ristideta hauad"
Päev: Laupäev

Niinii. Ma väike värdjas üritan oma raamatut lugeda aga ei saa. Tegelt pidin ma selle lausega juba eile blogima, aga kapitaalselt ei viitsinud. Playray's oli lihtsalt nii nii huvitav et jube kohe. Kuna hetkel om kell 18:03 peaks ma siiralt inglise keele ja ehk ka matemaatika peale mõtlema, peaks nentima et ma blogin ja istun raamat süles. Mul oli siiras plaan, et vastan homme Viirlaiu "ristideta hauad" ära, tüng, ei vasta hoopiski. Raamat pole läbigi. Samas poleks see esimene kord, kui ma mingit raamatut vastan, endal pool lugemata. Hää küll, mai tohi nii mõelda. Ma võtsin omale eesmärgiks korralikult kõike tegema hakkama, sest ilmselt, nii nagu ma ühe endise klassijuhataja käest kuulsin, om mul hõbe medal koitmas. Hmm. Täitsa perses ma ütlen. Vähe sellest, et mul mingi hullupööra vastikud nädalad ees om, peab see sitt ka vahel trügima. Hõii kuidas ma seda vihkan. Õnneks om mul üks pahn tehtud ja mingi 2 nädala pärast lausa 3 pahna kadunud. Johhaidii. Üldiselt häirib, kui õpetaja nõuab, et sa aint tema ainega tegeleks ja võtaks osa kõigest, mis sellega seotud om. Saadab sind mingile haigele olümpiaadile, käsib uurimustööd teha ja kui sa juhuslikult mõnda asja teha ei taha siis om solvunud. Ma olen kindel, et enamus teavad millest ma siin kaagutan. See om kõige suurem mõttelagedus, mis eksisteerib. Haige. Ma annan hetkeks alla ja kapituleerun kodutöödele. Mul pole 3. ühte ekooli vaja.
Issand kui jube see oli. Ma sain lõppude lõpuks sellega pahnaga valmis. Kapitaalselt õudne. Ja mu juhe om koos. Ma tahtsin siia veel midagi kirjutada ja nüüd om mul see pääst lennand ja ma kahtln, et tai tule tagasi.
Niisiis

BaiBai:*

Arktika Sonaat.

Kell: 23:29

Laul: Tallulah - Sonata Arctica
Jook: Tee, kui hästi läheb
Raamat: "Keisri hull", üritan
Päev: Laupäev

Hää küll. Ennem kui ma oma sügavasse hullu-keisri-maailma langen ja siin lugeda üritan, kirjutan natsa. Pea vaja mingil ima moel tühjaks saada. Lihtsalt häirib kui kõik pask peas ringi lendab. Kui võimalik loen raamatu nii kaugele, et homseks jääb umbes 50-80 lehekülge lugeda. Kui rohkem jääb, olen ma omadega täitsa pepus. Aga ma hoian teid jooksvel. Ma lisan aeg ajal siia EDIT, kus ma ütlen määnse lehe peal olen ja palju mul veel om. Ja kui ajud puhkust nõuavad ma lihtsalt panen oma Sonata Arctica mängima ja olen õnnelik. Ka kasuisa sool pool 12 õhtul kohukest. Normaalne peaks mainima. Aga jh ma lugema/kaarte mängima või muusikat kuulama. hiljem millalgi siis kuuleb kaugele mu lage pea mind viis.

EDIT: Mul raamat läbi ja vastatud. Kui arvestada fakti, et mul oli 80 lehekülge 200'st läbi loetud + mingi kokkuvõte ja kiirdiagonaallugemine. Võimass. Aga etskae ma sain viie. Joppas järjekordselt. Ja kuna see oli elu haige raamat, siis seda te mu lugemispäevikust ei leia. Selle eest saate Viirlaiu "Ristideta hauad". Vot tak. Aga ma nüüd mängima.

Monoloog "Emad ei tea midagi"

See on nii tüüpiline. Emad ei tea midagi. Ma üritan rahulikult muusika saatel teha oma kodutöid, kuni tunnen koputust õlal. Eemaldan kõrvaklapid ja vaatan otse vihastesse silmadesse. Pärast pooletunnist pragamist ja mõttetut olude selgitamist mõistan ma, et emad ei tea midagi. Nad pidevalt kaagutavad, et kui kohusetundetud me oleme ja et meie laiskus on ääretu. Me istume ainult arvuti taga ja teeme kõike muud peale selle, mis vajalik. Emad ei tea mitte midagi. Kui nende omad huvid on mängus, siis alles oleme me nii tublid ja targad. Ma tegin oma tööd, mille tähtaeg on juba neljapäev, kuni ema palus, et ühendaksin arvuti telekaga. Kui film läbi sai, ühendasin kõik lahti. Mul läks midagi natukene nihusti ja kohe oli ema platsis ja hakkas mind manitsema, et tehku ma asi enne selgeks, kui selliste asjadega tegelema hakkan. Emad kohe ei tea mitte midagi. Nad teevad näo, et nad oskavad kõike. Nad õpetavad sind pidevalt, ka siis kui sa midagi muud teed. Emad ei tea midagi. Kui ma süüa üritan teha ja natukenegi õppida, hakkab tema jälle oma nina vahele toppima ja nõnda öeldud tarkuse teri jagama. Emad ei tea midagi. Nende magistrikraadid, ülikooli lõputunnistused ja elukogemused ei tähenda midagi. Nende omandatud tõed ei loe selles maailmas. Emad lihtsalt ei tea mitte midagi. Ma käin hetkel koolis, nii siis tean ma ikka rohkem. Tema üritab mind ikka alla suruda. Emad ei tea kohe mitte kui midagi. Ma ei saa kuskil käia, ilma et telefon ei heliseks tund aega järjest. Lihtsalt võimatu on elada nii. Mina tatsan ringi oma valgel hobusel, kroon peas, nemad aga viskavad kividega mu tiaara mõlki. Emad ei tea mitte midagi. Vaatamata sellele, kui õilis on mu maine eesmärk, nende jaoks olen ma ikka ja jälle üks tühine prussakas. Emad ei tea mitte midagi. Ja nad ei hakka ka teadma.

("Polkovniku lese" eeskujul)

Kolumnist ja Garfield.

Kell: 10:51
Laul: Klassikaaslaste häälitsemine

Jook: Vesi

Raamat: "Keisri hull", 4 lk'd juba :)

Päev: Kolmapäev

Mul on vist nii suur vajadus blogida, et ma pean nüüd oma informaatika tundi selleks kasutama. Kui hale see om. Hetkel om mul peale selle lehe veel Pärnu Postimees lahti. Ma pole jõudnud seda lugema veel hakata, aga arvata võib, et ma veedan terve tunni sellega. 4. tund kui nüüd eriti täpne olla. 6. tund tuleb programeerimises mingi kuradima elu haige töö. Võimatu kui nõme see kõik siin om. Õnneks om nüüd kuni selle "õppeaasta", mis õnneks lõppeb juba märtsis, lõpuni 4. tund kõige mõttetum üldse ja meil kõigil võimalus teha ükstapuha mida meie ületöötatud pead vähegi mõelda suudavad. No enam vähem. Mu tagataust om kaa mu meeleolu moodi. Igastahes ma istun niisama arvuti taga ja ootan kuni too värdjas ei liigu. Värd, värd, värd. Kapitaalselt võimatu kui aeglane see nett om. Ma pole ainuke, kellel kopp ees om. Kõigil tekib vaikselt must masendus. Jah. Pole tegelt meie süü kaa, et see värd ei liigu. Ja mõned juba päris ära ka keerand.
Kes mängib mingit mängu, kes keerutab tooliga, kes üritab netis midagi teha. Tegevust tehtud. Ja ilmselt ma asun ka kohe mängima, sest ajalehtedest ei ole mitte shittagi lugeda ja ilmselgelt õpetaja jääb hiljaks, sest kell juba laulis.
Ja jeejee ma sain väikse feedback'i oma inka õpalt. Omg. Kui kuradima nõme see olla saab.
Aga jh. Ma asun nüüd mingil määral oma tunni juurde.

BaiBai:*

Bloggedy Blog

Kell: 08:15

Laul: Vaikus, nii irooniline kui see ei ole
Jook: Üldiselt oli ennem piim
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand [ikka veel]
Päev: Teisipäev .. Johhaidii

Nii nii.
Nagu ma eile sugulasele suure suuga lubasin blokin ma täna [meelega nii kirjutatud]. Kui aus olla pole hetkel eriti aega, sest ligi 10 minuti pärast peaks juba nagu ennast kooli minekuks sättima hakkama. Nii palju ma ütlen, et mulle ei meeldi geograafia. See on nii haige aine. Vähe sellest et mul nupp ei jaga, aga jah, materjal on ka kuidagi õpikutest välja lõigatud. Kapitaalselt masendav. Nagu ma eelmine kord siin mainisin tegelen ma ikka veel oma inka uurimustööga. Ma sain eile selle peaaegu valimis aga mingi 4-5 lehekülge veel. Selle väikese ebameeldiva fakti avastasin ma eile õhtul, kui lugesin lehekülgi üle. See ei ole enam normaalne. Hiljemalt laupäeval peab see asi jõudma Tartu ja hetkel mai kujuta ettegi kuidas ma sellest kinni hoian. Õuduss. Ja ma katkestan selle sissekande siin kohal ja hiljem, kui kunagi tagasi arvutisse saan siis jätkan oma "tarkuse" näitamisega.
Hetkeks BaiBai:*
Ja ma olen tagaši. Kell om 20:19. Jeejee. Ma lubasin eile oma sugulasele, et blogin natsa oma unenäost, mida nägin üleeile. See oli nii kahtlane. See sisaldas mind, sugulast, klassivenda, mingit täiesti võõrast semu ja näguteta selle. Tegevus toimus Pärnus. Ma isegi tean, mis kohad need om aga kõik tundus kui eriti sürr olevat. Aga jh. See täiesti võõras semu ilmus mul ka eile öösel unes. Mai tea kas too peaks olema mingi märk. Ei tea. Kahtlane, kahtlane. Aga mu hetke seisust nii palju, et mu uurimustöö võtab vaikselt kuju. Parandasin enamus õpetaja poolt märgitud vigu ära ja vist lisasin midagi juurdegi. Mingi tund tagasi saatsin selle siis meiliga teele. Loodan, et ma selle nüüd sellel nädalal kaelast saan. Tõsiselt lihtsalt ei viitsi enam sellega tegeleda. Uskuge mind mai taha enam tükk aega mitte ühtegi ingliskeelset artiklit või muud säärast nähagi, rääkimata lugemisest! Oprah'st tuleb ka mingi karjääri värk. Ei koti eriti aga ilmselgelt keeran ma toda vaatama kohe. Btw ma esitasin eile kirjanduses oma monoloogi "Emad ei tea midagi" õpetajale. Ekoolis oli 5 selle eest, aga õpetaja kommentaare kuuleb homme. Ja kui see om nii hea, kui mulle tundub, siis ma ohverdan ühe sissekande sellele ja panen teile lugemiseks. Rääkides lugemisest, mu järgmiseks lugemispäeviku sissekandeks on Jaan Krossi "Keisri hull", mis mul veel täiesti lugemata ja mille ma peaks hiljemalt neljapäev ära vastama. Ma siiralt loodan, et antakse ka võimalus esmaspäeval vastata, sest siis om mul vähemalt mingigi aeg toda lugeda. Kuidagi om kogu mu õppimine hooletusse jäänud. Ma olen küll hinnete keskmiste järgi klassis esikohal aga ikkagi. Ju siis pole ma ainuke, kellel ei edene õppimine. Stress, pinge, vaen, väsimus, valud - kõik iseloomustavad õpilasi. Eriti mind. Hea meelega annaks oma seljale paraja tou ja suikuks magama, aga päris ei saa.

Hää küll. Ma olen enda pea, selja, silmad ja käed viinud valu ääremaile. Lihtsalt ei jaksa enam. Ja sellega ma ka lõpetan, eks ehk homme õhtul saate mu monoloogi lugeda. Ja kui uurimustöö valmis saab siis ehk sedagi :). Ja PS ma osalen sellel laupäeval ülelinnalisel kunstikonkurssil juba 3. koda. Nii et laupäev sisustatud. Aag jah.

BaiBai:*

Me istusime koos Bobby juures ..

Kell: 17:19

Laul: Lühinägelikkus - JMKE
Jook: Ääm .. loodetavasti isetehtud kissell
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand [jäädavalt]
Päev: Laupäev

Miks on see nii, et alati kui ma vannud südamest või luban midagi, siis mai suuda neid hoida? Jetsas küll. Alati kui ma siiralt vannun, et ma blogin iga jumala päev, mai tee seda. Alati kui ma vannun endale, et ma teen reedel kõik kodutööd ära, mai tee seda. Alati kui luban, et hakkan korralikuks ja mõtlema oma tervisele, siis jälle leian ma raskusi seda jälgida. Ma annan liiga lihtsalt alla elu mugavustele. Ja see maksab mulle kätte. Mu nägu om nagu lahinguväli, mu kaal käib muudkui üles-alla, mu tujud on nagu tuul (puhuvad igas suunas) ja mu õppimishimu - täielik null. Omg palun keegi seletagu mulle, mis minuga viga on! Mai saa rase olla, see om täiesti võimatu. Mul pole muresid, probleeme. Ju siis see om puhas stress, mis mind vaikselt seest väljapoole närib. Oeh. Aga asi läheb paremaks. Ma olen kindel sellest. Juba esimesed mõttepinget tõotavad sündmused kadusid silmapiirilt. Ja neid kaob veel. Varsti.

Kõik on hea. Elu on lill. Veel.
Ma naudin hetkel neid mõningaid vabamaid hetki, sest peagi sukeldun ma abituriendi raskesse eksamite merre. Nii et ausalt öeldes ei mõista ma miks ma üldse nii stressis olen. No mõnes mõttes om see tolle inka olümpiaadi süü ja mu enda oma kõige rohkem. Just võtsin oma uurimustöö materjale arvutisse. Ma peaks seda edasi kirjutama aga mai luba midagi, sest nagu teada om mul raskusi noid pidada.
Aga teate, mis aitab pinget leevendada? Isetentud suitsukanasalat ja isetehtud mahlakissell. Yeah. Ja üldse isetehtud asjad om paremad kui poest ostetud. Mhm just.
Hää küll. Kell om nüüd sujuvalt 23:08 saanud. Lihtsalt mingi 6 tunniks jätsin blogimise pooleli. Ei, normaalne ju. Igastahes otsustasin ma oma inglise keele uurimustööga natsa tegeleda. Ja mai luba seda. Sest vastasel juhul seda ei juhtu lihtsalt. Yeah.
Miks mu pea küll valutab? Miks ma küll nii väsinud olen?
See peab olema seotud maailmaga, sest minus ei saa see enam olla. Ma lähen korralikul ajal magama. Jah vot. Ma siiralt tahaks öelda, et asi om selles muusikas, mida ma hetkel kuulan, vaevalt, sest vaikus oleks hullem. See sööks mu viimsedki mõtted. Mu vaim ja keha anduks sellele ja ma suikuksin (või midagi sinna kanti) magama. Vot tak. Kui peaks nagu teoreetiliselt nautima rahu ja vaikust aga noh, see ei oleks ju mina, kui ma muusikat ei kuulaks ja üritaks midagi tarka siia kirjutada. Must pole eesti keeles kirjutamises asja. Lihtsalt pole asja. Ma võin inglise keeles terve maa ja ilma kokku rääkida ja sajandite suurimad vaidlused maha pidada, aga eesti keeles - nietu. Seda pisikest fakti tõestavad mu kirjandid. Maksimum punktid olid mul kunagi 56 ja miinimum 28. Masendav. Ausalt ei kujuta ma ette, kuidas ma tolle lõpukirjandi ära teen. Kõik teised eksamid tunduvad korralikud ja noid mai karda, aga seda. Oeh. See pole mitte kohe minu ala. Veel tõestavad mu kirjaoskamatust, nigelat eneväljendust ja palju muud säärast mu kallid sissekanded siin. [Sõbrad ma mahun teile taskusse, armastus mu südamesse].

Kuna mu ajud om lühise äärepeale ja mul sai tee ametlikult otsa, siis ma kavatsen lõpedada ja mõelda, mida kuradimat ma edasi teen.

BaiBai:*

Lugemispäevik 1/2

Raamat: Paulo Coelho "Üksteist minutit"
Lehekülgi: umbes 253.
Tegelased: Maria, Ralf Hart, Milan. Mingit osa mängisid ka Nyah, Heidi, Terence ja mõned molluskid veel.

Nii siis. Raamat räägib noorest Brasiilia tüdrukust, kes läheb Šveitsi, et karjääri teha. Ta lõpetab prostituudina ühes Genfi klubis. Ta armub kunstnikku Ralf Harti. Ja lõpuks paneb oma Brasiiliasse tagasi mineku mõtted maha ja jääb Ralfi juurde.

Tegelt juhtub temaga poole rohkem selles raamatus, aga selleks peaksite tolle ikka läbi lugema.

Aga mõningaid tsitaate siis:

"Kuigi mu eesmärk on armastusest aru saada ja kuigi mul on raske mõelda inimestele, kellele olen oma südame kinkinud, tean ma, et need, kes puudutavad mu hinge, ei suuda puudutada mu ihu, ja need, kes puudutavad mu ihu, ei ulatu mu hingeni."

"Kõik kinnitab mulle, et otsus, mille ma praegu teen, on vale, aga eksimine kuulub elu juurde. Mida maailm minust tahab? Et ma ei riskiks? Et ma läheksin tagasi sinna, kust olen tulnud, julgemata elule "jah" öelda?"

"Ma olen siin olnud terve igaviku, keelt ei räägi, kuulan päevad läbi raadiost muusikat, vahin toas ringi, mõtlen Brasiiliast, ootan kannatamatult tööleminekut - ja kui tööl olen, kibelen tagasi pansionaadituppa. Tähendab, selle asemel et elada olevikus, elan ma tulevikus."

"Kuna lennukiaknad lahti ei käi (seda poleks ma küll oodanud; kui kahju, et värsket õhku ei saa hingata!), siis suren ma siinsamas. Aga enne surma tahan elu eest võidelda. Kui ma üksipäini käia suudan, siis jõuan, kuhu iganes tahan."

Ja nüüd viimane teie jaoks:

"Olgu, esimene tunne on, et ma olen lõksus, kurvid on jubedad, ma tahan oksendada ja ära minna. Kui aga uskuda, et see rada on mu saatus, et masinat juhib Jumal, muutub õudus põnevaks. Siis on see just see, mis ta on, ameerika mäed, kindel ja usaldusväärne mänguasi, mis lõpuks seisma jääb, kuid niikaua kui reis kestab, tuleb ringi vaadata ja ärevusest kiljuda."

Vot nii.
Üldiselt hea raamat, kui nüüd otseselt välja jätta need "disturbing" kirjeldused. Igat loetav ja soovitan kõigile, eriti neile, kes plaanivad tulevikus prostituutideks hakata.

BaiBai:*