Arktika Sonaat.

Kell: 23:29

Laul: Tallulah - Sonata Arctica
Jook: Tee, kui hästi läheb
Raamat: "Keisri hull", üritan
Päev: Laupäev

Hää küll. Ennem kui ma oma sügavasse hullu-keisri-maailma langen ja siin lugeda üritan, kirjutan natsa. Pea vaja mingil ima moel tühjaks saada. Lihtsalt häirib kui kõik pask peas ringi lendab. Kui võimalik loen raamatu nii kaugele, et homseks jääb umbes 50-80 lehekülge lugeda. Kui rohkem jääb, olen ma omadega täitsa pepus. Aga ma hoian teid jooksvel. Ma lisan aeg ajal siia EDIT, kus ma ütlen määnse lehe peal olen ja palju mul veel om. Ja kui ajud puhkust nõuavad ma lihtsalt panen oma Sonata Arctica mängima ja olen õnnelik. Ka kasuisa sool pool 12 õhtul kohukest. Normaalne peaks mainima. Aga jh ma lugema/kaarte mängima või muusikat kuulama. hiljem millalgi siis kuuleb kaugele mu lage pea mind viis.

EDIT: Mul raamat läbi ja vastatud. Kui arvestada fakti, et mul oli 80 lehekülge 200'st läbi loetud + mingi kokkuvõte ja kiirdiagonaallugemine. Võimass. Aga etskae ma sain viie. Joppas järjekordselt. Ja kuna see oli elu haige raamat, siis seda te mu lugemispäevikust ei leia. Selle eest saate Viirlaiu "Ristideta hauad". Vot tak. Aga ma nüüd mängima.

Monoloog "Emad ei tea midagi"

See on nii tüüpiline. Emad ei tea midagi. Ma üritan rahulikult muusika saatel teha oma kodutöid, kuni tunnen koputust õlal. Eemaldan kõrvaklapid ja vaatan otse vihastesse silmadesse. Pärast pooletunnist pragamist ja mõttetut olude selgitamist mõistan ma, et emad ei tea midagi. Nad pidevalt kaagutavad, et kui kohusetundetud me oleme ja et meie laiskus on ääretu. Me istume ainult arvuti taga ja teeme kõike muud peale selle, mis vajalik. Emad ei tea mitte midagi. Kui nende omad huvid on mängus, siis alles oleme me nii tublid ja targad. Ma tegin oma tööd, mille tähtaeg on juba neljapäev, kuni ema palus, et ühendaksin arvuti telekaga. Kui film läbi sai, ühendasin kõik lahti. Mul läks midagi natukene nihusti ja kohe oli ema platsis ja hakkas mind manitsema, et tehku ma asi enne selgeks, kui selliste asjadega tegelema hakkan. Emad kohe ei tea mitte midagi. Nad teevad näo, et nad oskavad kõike. Nad õpetavad sind pidevalt, ka siis kui sa midagi muud teed. Emad ei tea midagi. Kui ma süüa üritan teha ja natukenegi õppida, hakkab tema jälle oma nina vahele toppima ja nõnda öeldud tarkuse teri jagama. Emad ei tea midagi. Nende magistrikraadid, ülikooli lõputunnistused ja elukogemused ei tähenda midagi. Nende omandatud tõed ei loe selles maailmas. Emad lihtsalt ei tea mitte midagi. Ma käin hetkel koolis, nii siis tean ma ikka rohkem. Tema üritab mind ikka alla suruda. Emad ei tea kohe mitte kui midagi. Ma ei saa kuskil käia, ilma et telefon ei heliseks tund aega järjest. Lihtsalt võimatu on elada nii. Mina tatsan ringi oma valgel hobusel, kroon peas, nemad aga viskavad kividega mu tiaara mõlki. Emad ei tea mitte midagi. Vaatamata sellele, kui õilis on mu maine eesmärk, nende jaoks olen ma ikka ja jälle üks tühine prussakas. Emad ei tea mitte midagi. Ja nad ei hakka ka teadma.

("Polkovniku lese" eeskujul)

Kolumnist ja Garfield.

Kell: 10:51
Laul: Klassikaaslaste häälitsemine

Jook: Vesi

Raamat: "Keisri hull", 4 lk'd juba :)

Päev: Kolmapäev

Mul on vist nii suur vajadus blogida, et ma pean nüüd oma informaatika tundi selleks kasutama. Kui hale see om. Hetkel om mul peale selle lehe veel Pärnu Postimees lahti. Ma pole jõudnud seda lugema veel hakata, aga arvata võib, et ma veedan terve tunni sellega. 4. tund kui nüüd eriti täpne olla. 6. tund tuleb programeerimises mingi kuradima elu haige töö. Võimatu kui nõme see kõik siin om. Õnneks om nüüd kuni selle "õppeaasta", mis õnneks lõppeb juba märtsis, lõpuni 4. tund kõige mõttetum üldse ja meil kõigil võimalus teha ükstapuha mida meie ületöötatud pead vähegi mõelda suudavad. No enam vähem. Mu tagataust om kaa mu meeleolu moodi. Igastahes ma istun niisama arvuti taga ja ootan kuni too värdjas ei liigu. Värd, värd, värd. Kapitaalselt võimatu kui aeglane see nett om. Ma pole ainuke, kellel kopp ees om. Kõigil tekib vaikselt must masendus. Jah. Pole tegelt meie süü kaa, et see värd ei liigu. Ja mõned juba päris ära ka keerand.
Kes mängib mingit mängu, kes keerutab tooliga, kes üritab netis midagi teha. Tegevust tehtud. Ja ilmselt ma asun ka kohe mängima, sest ajalehtedest ei ole mitte shittagi lugeda ja ilmselgelt õpetaja jääb hiljaks, sest kell juba laulis.
Ja jeejee ma sain väikse feedback'i oma inka õpalt. Omg. Kui kuradima nõme see olla saab.
Aga jh. Ma asun nüüd mingil määral oma tunni juurde.

BaiBai:*

Bloggedy Blog

Kell: 08:15

Laul: Vaikus, nii irooniline kui see ei ole
Jook: Üldiselt oli ennem piim
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand [ikka veel]
Päev: Teisipäev .. Johhaidii

Nii nii.
Nagu ma eile sugulasele suure suuga lubasin blokin ma täna [meelega nii kirjutatud]. Kui aus olla pole hetkel eriti aega, sest ligi 10 minuti pärast peaks juba nagu ennast kooli minekuks sättima hakkama. Nii palju ma ütlen, et mulle ei meeldi geograafia. See on nii haige aine. Vähe sellest et mul nupp ei jaga, aga jah, materjal on ka kuidagi õpikutest välja lõigatud. Kapitaalselt masendav. Nagu ma eelmine kord siin mainisin tegelen ma ikka veel oma inka uurimustööga. Ma sain eile selle peaaegu valimis aga mingi 4-5 lehekülge veel. Selle väikese ebameeldiva fakti avastasin ma eile õhtul, kui lugesin lehekülgi üle. See ei ole enam normaalne. Hiljemalt laupäeval peab see asi jõudma Tartu ja hetkel mai kujuta ettegi kuidas ma sellest kinni hoian. Õuduss. Ja ma katkestan selle sissekande siin kohal ja hiljem, kui kunagi tagasi arvutisse saan siis jätkan oma "tarkuse" näitamisega.
Hetkeks BaiBai:*
Ja ma olen tagaši. Kell om 20:19. Jeejee. Ma lubasin eile oma sugulasele, et blogin natsa oma unenäost, mida nägin üleeile. See oli nii kahtlane. See sisaldas mind, sugulast, klassivenda, mingit täiesti võõrast semu ja näguteta selle. Tegevus toimus Pärnus. Ma isegi tean, mis kohad need om aga kõik tundus kui eriti sürr olevat. Aga jh. See täiesti võõras semu ilmus mul ka eile öösel unes. Mai tea kas too peaks olema mingi märk. Ei tea. Kahtlane, kahtlane. Aga mu hetke seisust nii palju, et mu uurimustöö võtab vaikselt kuju. Parandasin enamus õpetaja poolt märgitud vigu ära ja vist lisasin midagi juurdegi. Mingi tund tagasi saatsin selle siis meiliga teele. Loodan, et ma selle nüüd sellel nädalal kaelast saan. Tõsiselt lihtsalt ei viitsi enam sellega tegeleda. Uskuge mind mai taha enam tükk aega mitte ühtegi ingliskeelset artiklit või muud säärast nähagi, rääkimata lugemisest! Oprah'st tuleb ka mingi karjääri värk. Ei koti eriti aga ilmselgelt keeran ma toda vaatama kohe. Btw ma esitasin eile kirjanduses oma monoloogi "Emad ei tea midagi" õpetajale. Ekoolis oli 5 selle eest, aga õpetaja kommentaare kuuleb homme. Ja kui see om nii hea, kui mulle tundub, siis ma ohverdan ühe sissekande sellele ja panen teile lugemiseks. Rääkides lugemisest, mu järgmiseks lugemispäeviku sissekandeks on Jaan Krossi "Keisri hull", mis mul veel täiesti lugemata ja mille ma peaks hiljemalt neljapäev ära vastama. Ma siiralt loodan, et antakse ka võimalus esmaspäeval vastata, sest siis om mul vähemalt mingigi aeg toda lugeda. Kuidagi om kogu mu õppimine hooletusse jäänud. Ma olen küll hinnete keskmiste järgi klassis esikohal aga ikkagi. Ju siis pole ma ainuke, kellel ei edene õppimine. Stress, pinge, vaen, väsimus, valud - kõik iseloomustavad õpilasi. Eriti mind. Hea meelega annaks oma seljale paraja tou ja suikuks magama, aga päris ei saa.

Hää küll. Ma olen enda pea, selja, silmad ja käed viinud valu ääremaile. Lihtsalt ei jaksa enam. Ja sellega ma ka lõpetan, eks ehk homme õhtul saate mu monoloogi lugeda. Ja kui uurimustöö valmis saab siis ehk sedagi :). Ja PS ma osalen sellel laupäeval ülelinnalisel kunstikonkurssil juba 3. koda. Nii et laupäev sisustatud. Aag jah.

BaiBai:*

Me istusime koos Bobby juures ..

Kell: 17:19

Laul: Lühinägelikkus - JMKE
Jook: Ääm .. loodetavasti isetehtud kissell
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand [jäädavalt]
Päev: Laupäev

Miks on see nii, et alati kui ma vannud südamest või luban midagi, siis mai suuda neid hoida? Jetsas küll. Alati kui ma siiralt vannun, et ma blogin iga jumala päev, mai tee seda. Alati kui ma vannun endale, et ma teen reedel kõik kodutööd ära, mai tee seda. Alati kui luban, et hakkan korralikuks ja mõtlema oma tervisele, siis jälle leian ma raskusi seda jälgida. Ma annan liiga lihtsalt alla elu mugavustele. Ja see maksab mulle kätte. Mu nägu om nagu lahinguväli, mu kaal käib muudkui üles-alla, mu tujud on nagu tuul (puhuvad igas suunas) ja mu õppimishimu - täielik null. Omg palun keegi seletagu mulle, mis minuga viga on! Mai saa rase olla, see om täiesti võimatu. Mul pole muresid, probleeme. Ju siis see om puhas stress, mis mind vaikselt seest väljapoole närib. Oeh. Aga asi läheb paremaks. Ma olen kindel sellest. Juba esimesed mõttepinget tõotavad sündmused kadusid silmapiirilt. Ja neid kaob veel. Varsti.

Kõik on hea. Elu on lill. Veel.
Ma naudin hetkel neid mõningaid vabamaid hetki, sest peagi sukeldun ma abituriendi raskesse eksamite merre. Nii et ausalt öeldes ei mõista ma miks ma üldse nii stressis olen. No mõnes mõttes om see tolle inka olümpiaadi süü ja mu enda oma kõige rohkem. Just võtsin oma uurimustöö materjale arvutisse. Ma peaks seda edasi kirjutama aga mai luba midagi, sest nagu teada om mul raskusi noid pidada.
Aga teate, mis aitab pinget leevendada? Isetentud suitsukanasalat ja isetehtud mahlakissell. Yeah. Ja üldse isetehtud asjad om paremad kui poest ostetud. Mhm just.
Hää küll. Kell om nüüd sujuvalt 23:08 saanud. Lihtsalt mingi 6 tunniks jätsin blogimise pooleli. Ei, normaalne ju. Igastahes otsustasin ma oma inglise keele uurimustööga natsa tegeleda. Ja mai luba seda. Sest vastasel juhul seda ei juhtu lihtsalt. Yeah.
Miks mu pea küll valutab? Miks ma küll nii väsinud olen?
See peab olema seotud maailmaga, sest minus ei saa see enam olla. Ma lähen korralikul ajal magama. Jah vot. Ma siiralt tahaks öelda, et asi om selles muusikas, mida ma hetkel kuulan, vaevalt, sest vaikus oleks hullem. See sööks mu viimsedki mõtted. Mu vaim ja keha anduks sellele ja ma suikuksin (või midagi sinna kanti) magama. Vot tak. Kui peaks nagu teoreetiliselt nautima rahu ja vaikust aga noh, see ei oleks ju mina, kui ma muusikat ei kuulaks ja üritaks midagi tarka siia kirjutada. Must pole eesti keeles kirjutamises asja. Lihtsalt pole asja. Ma võin inglise keeles terve maa ja ilma kokku rääkida ja sajandite suurimad vaidlused maha pidada, aga eesti keeles - nietu. Seda pisikest fakti tõestavad mu kirjandid. Maksimum punktid olid mul kunagi 56 ja miinimum 28. Masendav. Ausalt ei kujuta ma ette, kuidas ma tolle lõpukirjandi ära teen. Kõik teised eksamid tunduvad korralikud ja noid mai karda, aga seda. Oeh. See pole mitte kohe minu ala. Veel tõestavad mu kirjaoskamatust, nigelat eneväljendust ja palju muud säärast mu kallid sissekanded siin. [Sõbrad ma mahun teile taskusse, armastus mu südamesse].

Kuna mu ajud om lühise äärepeale ja mul sai tee ametlikult otsa, siis ma kavatsen lõpedada ja mõelda, mida kuradimat ma edasi teen.

BaiBai:*

Lugemispäevik 1/2

Raamat: Paulo Coelho "Üksteist minutit"
Lehekülgi: umbes 253.
Tegelased: Maria, Ralf Hart, Milan. Mingit osa mängisid ka Nyah, Heidi, Terence ja mõned molluskid veel.

Nii siis. Raamat räägib noorest Brasiilia tüdrukust, kes läheb Šveitsi, et karjääri teha. Ta lõpetab prostituudina ühes Genfi klubis. Ta armub kunstnikku Ralf Harti. Ja lõpuks paneb oma Brasiiliasse tagasi mineku mõtted maha ja jääb Ralfi juurde.

Tegelt juhtub temaga poole rohkem selles raamatus, aga selleks peaksite tolle ikka läbi lugema.

Aga mõningaid tsitaate siis:

"Kuigi mu eesmärk on armastusest aru saada ja kuigi mul on raske mõelda inimestele, kellele olen oma südame kinkinud, tean ma, et need, kes puudutavad mu hinge, ei suuda puudutada mu ihu, ja need, kes puudutavad mu ihu, ei ulatu mu hingeni."

"Kõik kinnitab mulle, et otsus, mille ma praegu teen, on vale, aga eksimine kuulub elu juurde. Mida maailm minust tahab? Et ma ei riskiks? Et ma läheksin tagasi sinna, kust olen tulnud, julgemata elule "jah" öelda?"

"Ma olen siin olnud terve igaviku, keelt ei räägi, kuulan päevad läbi raadiost muusikat, vahin toas ringi, mõtlen Brasiiliast, ootan kannatamatult tööleminekut - ja kui tööl olen, kibelen tagasi pansionaadituppa. Tähendab, selle asemel et elada olevikus, elan ma tulevikus."

"Kuna lennukiaknad lahti ei käi (seda poleks ma küll oodanud; kui kahju, et värsket õhku ei saa hingata!), siis suren ma siinsamas. Aga enne surma tahan elu eest võidelda. Kui ma üksipäini käia suudan, siis jõuan, kuhu iganes tahan."

Ja nüüd viimane teie jaoks:

"Olgu, esimene tunne on, et ma olen lõksus, kurvid on jubedad, ma tahan oksendada ja ära minna. Kui aga uskuda, et see rada on mu saatus, et masinat juhib Jumal, muutub õudus põnevaks. Siis on see just see, mis ta on, ameerika mäed, kindel ja usaldusväärne mänguasi, mis lõpuks seisma jääb, kuid niikaua kui reis kestab, tuleb ringi vaadata ja ärevusest kiljuda."

Vot nii.
Üldiselt hea raamat, kui nüüd otseselt välja jätta need "disturbing" kirjeldused. Igat loetav ja soovitan kõigile, eriti neile, kes plaanivad tulevikus prostituutideks hakata.

BaiBai:*