Oh my fucking God !

See on vist esimest korda, kui Karu ühikast visatakse seltskond välja, kuna nad lihtsalt rääkisid XD.
Ma olen suht solvunud, aga samas ma ka mõistan rebaseid, miks nad seda tegid. Nii et väga vihane ei saa olla :).
Kui ma tahan magada ja mul mingi kari joomas tudengeid köögis istub, siis otse loomulikult läheks ma ise ka kaebama. Aga noh, oleks vähemalt võinud anda aega rahulikult köök ka korda teha, lükkub nüüd sellise aja peale, mil ma kaine ja ärkvel korraga.

The sins of my father, the sins of my young.

Miks ma elan enda elu võideldes oma loogika vastu.
Vägisi tükkin sinna, kuhu ma ei kuulu. See on viimseim hetk, mil pean lugema märke ja arusaama, milleks mind loodud on.
Ma ei ole klubis käia ega mingi ööelukummardaja. Minu koht on teaduses ja nende inimestega koosolemises, kes on minuga ühel lainel.
Loobun lõplikult sellest ühika elust, mis pole minu ja loon end uuesti, tõusen tuhast ning lõpetan oma oleviku võltsimise.

Mindless Blind

Ma olen liiga palju mõtlema hakanud.
Kunagi gümnaasiumis ma võisin ka kõige raskema ülesande lahendada pikalt järele mõtlemata, nüüd kahtlen igas oma pisemaski sammus.
Kuhu on kadunud mu loomulik võime enda mõtteriistvara panna tegutsema taustsüsteemina? Kas see tuleneb vähesest harjutamisest või muust üleloomulikust?
Tänane eksam oli eluehtne näide sellest, kuidas mu mõtlemine mind alt vedas. Ma veetsin näivalt lihtsa ülesande tegemiseks pool tundi oma kahest võimalikust sooritamise tunnist.

Ma pean midagi ette võtma ....

BaiBai

When you put your lipstick on, everything goes wrong ...

Ega see on tüüpiline, et kui mina end peoks valmis sätin, siis asi lõppeb varakult ja sellega, et ma ainukesena joon.
Tavaliselt olen ma suht enesekindel inimene, aga noh see paneb paraja põntsu mu egole. MA tean, et mind ei taheta seltskonda, aga siiski ma trügin sinna. Ei tea miks ...
Peaks ametlikult loobuma teistest ja olema sääne enesesse tõmbunud maniakk nagu ma olin seda ennem. Mul polnud kedagi vaja ja keegi ei vajanud mind. Nii see oli ja ju siis oli see ka nii määratud mu elupäevade lõpuni.

Wise men save
Near a tree by a river
There's a hole in the ground
Where an old man of Aran
Goes around and around
And his mind is a beacon
In the veil of the night
For a strange kind of fashion
There's a wrong and a right

But he'll never
Never fight over you ...

Mind pole loodud seltskonna eluks, nii et peaksin sellest loobuma. Nüüd ja lõplikult. Ma tean, et ma olen paks ja kole ning mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olen, nii et What's the point. Mind on loodud üksi siin ilmas ringi rändama ja uusi asju enda jaoks avastama, mitte klubis ega pidudel käima.

...

BaiBai Hollywood Hills,
I'm gonna miss you whereever I go ...

My name is Legion and we bring destruction and pain!

Egas mõistmatu om see, miks minu mõtted või ütlemised alati kuidagi masendava või kurva alatooni võtavad. Iseenesest ju lõbus ja elurõõmus inimene. Ma küll nüüd alstasin oma mõttekäiku, aga kui aus olla, ma lähen magama. Pää ka juba valutab ... Jätkan siis 8-9 tunni pärast oma juttu ...

Ma nüüd siis välja magand ja vaatamas Kuninglikku pulma. Hetkel eal igav koht nii et ma blogin veits. Naljaks om see, et ma olin nii kindel, et mul om millestki heast rääkida, aga ega vist ei ole ikka küll. Nii siiis mai piina siin ennast ja lõpetan selle.

See on ju unistus hüperboloid ...

Ma viibisn täna, pärast Pärnusse saabumist, oma lapsepõlves. Läksin kohe, kui bussilt maha astusin, vanaema juurde. Viibinud pool tunnikest seal ja onutütre üles ajanud, pakkus vanaema välja, et teeb pannkooke. Tund hiljem ma siis istusingi oma aasta-kahese ristitütre/onutütrega köögilaua taga ja vohmisime memme tehtud pannkooke sisse. Vaadates kui pere pesamuna sõi meenus mulle pilt, kuidas ma ise istusin kunagi seal samas ja sõin memme tehtud riisi- või mannaputru ning vaatasin lootusrikkalt aknast välja. Ligi 15-16 aastat hiljem ja õndsus om mus säilinud.

Paraku ei lastud mul oma nostalgia põldudel kaua ringi joosta, vaid laiatati täie puuga reaalsusse tagasi. Siis kui pisike veel magas ja me memmega kahekesi köögilaua taga istusime, teatas ta mulle, et üks sugulane om igavikuteele läinud. Ma olin sõnatu ja emotsioonitu, nagu alati. Mu peast käisid läbi nii paljud mured, mõtted ja küsimused, et ainuke mis üle mu huulte tuli oli ... Issand ... . Matused om see pühapäev. Kas ma sinna saan minna on iseasi, kuna peaksin Tallinnas tagasi sõitma. Eks näis.

Oeh. Kardan, et nüüd matustelaine om avapaugu saanud, tuleb neid veel mitu. Loodetavasti mitte nii pea.

If life gives you lemon, you fail at doing lemonade and throw the lemons away.

Ma feilisin. Mu idee oli küll hea ja oleks sobinud ka, kui see vastik värgendus oleks väheke mitte nii häiriva koha pääl nagu selleks on mu vasaku kanni alumise serva sisemise külje äär.
Lapp oleks püsinud küll seal, aga ihuhädade leevendamisel tekkisid suured komplikatsioonid. Nii siis ma loobusin oma meetododist ja loodan plaastritele (kui ma need kunagi muretsen omale).

Vajadus on leidlikuse ema.

Mul pole juba ammu koeranaela olnud. Täpsemalt mingi kümme kuud umbes.
Isegi hästi. Noh aga nüüd ta tuli ja mul pole plaastreid, millega seda katta, et vähemalt istudagi saaks, kuna ma targalt ostsin mingeid sidemete laadseid riide tükke nende asemel, siis pidin midagi välja mõtlema. Noh ma siis vaatasingi neid riidest ruute ja ragistasin ajusid, kuidas olukorda enda kasuks pöörata. Mõeldud tehtud. Tulin ideele, et kinnitada need lapikesed kõige tavalisema kleeplindiga oma jala külge ja eks siis natukese aja pärast näeb, kuidas mu ajuvälgatus kõlbas.

Aga üldiselt nägi mu viimase koeranaela areng sääne välja:
Esimse rea pildid om siis, kui see algas; keskmine rida - mingi esimese nädala lõpp vast; viimane rida - mingid mõned päevad enne lõpetamist.
See asi tekkis mul umbes 2-3 nädalat enne gümnaasiumi lõpuaktust :). Nii armas onja. Terve see aeg ma lihtsalt panin selle rohtu j üritasin toda mäda sealt välja saada. Vahel isegi pinsettidega.
Õnnestus ja ma nägin oma elu parim välja oma lõpetamisel.

It's pointless when we say it is!

Kui mul poleks voodit, poleks mul elu!

Ma magan oma voodis, ma söön oma voodis. Ma joon siin ja töötan siin. Ma veedan oma aega ja harin end siin.

Kui mul poleks voodid poleks mul elu!

On ilus reede hommik/lõuna ja ma lamasklen ikka veel oma ühika toas olevas voodis. Hää küll ma panin ennast riidesse, aga ikkagi. Imelik on mõelda, et kui mingi imepisike ja näivalt tähtsusetu asi meie elust kaoks, kukusid seina alla ja lagi pähe. Iga tillukeselgi tegevusel, harjumusel, asjal ja loodul om oma ülesanne ja mõte.
Kunstniku maalid, muusiku meloodiad, tantsija sammud peegeldavad kõrvaltvaatajale looja hingeelu.
Raamatud, ajakirjad ja igasugused muud teosed loovad teiste silme ette meie mõttemaailma ja hariduse.
Meie kehakeel aitab teistel meid paremini mõista.
Ja siiski oleme vahepeal sunnitud loovutama omale kalliks saanu ning edasiliikuma.

Ma veeretaks seda mõttekäiku edassi aga ma pean kööki koristama minema!
BaiBai

Ah gravity, thou be a hartless bitch

Miks ma vihkan oma eriala? Hea küll, mitte tervet oma eriala. Kui nüüd aus olla siis pigem vihkan ma seda kuradima sessi! Jessus küll. Kuidas suudavad osad tudengid lõdva randmega käia järjestikustel päevadel eksamitel ja need soorita ülimalt positiivsetele tulemustele? Minu pähe see ei mahu. Tegelt ei mahu sinna eriti mitte midagi hetkel. Tänasel unetul ööl ma pean läbi närima 139 lehekülge üldkeemiat ja kirjutama omale tähtsamad asjad ülesse. Ja otse loomulikult lahendama ka ülesandeid, igaks juhukus, kui õppejõud avastab, et tal om vaja lisa ülesanne anda.

Ja jõudes lõpp kokkuvõteks uuesti asjaolu juurde, et kõik om ikka minu ja mu laiskuse süü!
Vot tak.

Egas ma siis suundu nüüd keemia sügavatesse ja lämmatavatesse põhja tagustesse.