Miks ma elan enda elu võideldes oma loogika vastu.
Vägisi tükkin sinna, kuhu ma ei kuulu. See on viimseim hetk, mil pean lugema märke ja arusaama, milleks mind loodud on.
Ma ei ole klubis käia ega mingi ööelukummardaja. Minu koht on teaduses ja nende inimestega koosolemises, kes on minuga ühel lainel.
Loobun lõplikult sellest ühika elust, mis pole minu ja loon end uuesti, tõusen tuhast ning lõpetan oma oleviku võltsimise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar