See on ju unistus hüperboloid ...

Ma viibisn täna, pärast Pärnusse saabumist, oma lapsepõlves. Läksin kohe, kui bussilt maha astusin, vanaema juurde. Viibinud pool tunnikest seal ja onutütre üles ajanud, pakkus vanaema välja, et teeb pannkooke. Tund hiljem ma siis istusingi oma aasta-kahese ristitütre/onutütrega köögilaua taga ja vohmisime memme tehtud pannkooke sisse. Vaadates kui pere pesamuna sõi meenus mulle pilt, kuidas ma ise istusin kunagi seal samas ja sõin memme tehtud riisi- või mannaputru ning vaatasin lootusrikkalt aknast välja. Ligi 15-16 aastat hiljem ja õndsus om mus säilinud.

Paraku ei lastud mul oma nostalgia põldudel kaua ringi joosta, vaid laiatati täie puuga reaalsusse tagasi. Siis kui pisike veel magas ja me memmega kahekesi köögilaua taga istusime, teatas ta mulle, et üks sugulane om igavikuteele läinud. Ma olin sõnatu ja emotsioonitu, nagu alati. Mu peast käisid läbi nii paljud mured, mõtted ja küsimused, et ainuke mis üle mu huulte tuli oli ... Issand ... . Matused om see pühapäev. Kas ma sinna saan minna on iseasi, kuna peaksin Tallinnas tagasi sõitma. Eks näis.

Oeh. Kardan, et nüüd matustelaine om avapaugu saanud, tuleb neid veel mitu. Loodetavasti mitte nii pea.

If life gives you lemon, you fail at doing lemonade and throw the lemons away.

Ma feilisin. Mu idee oli küll hea ja oleks sobinud ka, kui see vastik värgendus oleks väheke mitte nii häiriva koha pääl nagu selleks on mu vasaku kanni alumise serva sisemise külje äär.
Lapp oleks püsinud küll seal, aga ihuhädade leevendamisel tekkisid suured komplikatsioonid. Nii siis ma loobusin oma meetododist ja loodan plaastritele (kui ma need kunagi muretsen omale).

Vajadus on leidlikuse ema.

Mul pole juba ammu koeranaela olnud. Täpsemalt mingi kümme kuud umbes.
Isegi hästi. Noh aga nüüd ta tuli ja mul pole plaastreid, millega seda katta, et vähemalt istudagi saaks, kuna ma targalt ostsin mingeid sidemete laadseid riide tükke nende asemel, siis pidin midagi välja mõtlema. Noh ma siis vaatasingi neid riidest ruute ja ragistasin ajusid, kuidas olukorda enda kasuks pöörata. Mõeldud tehtud. Tulin ideele, et kinnitada need lapikesed kõige tavalisema kleeplindiga oma jala külge ja eks siis natukese aja pärast näeb, kuidas mu ajuvälgatus kõlbas.

Aga üldiselt nägi mu viimase koeranaela areng sääne välja:
Esimse rea pildid om siis, kui see algas; keskmine rida - mingi esimese nädala lõpp vast; viimane rida - mingid mõned päevad enne lõpetamist.
See asi tekkis mul umbes 2-3 nädalat enne gümnaasiumi lõpuaktust :). Nii armas onja. Terve see aeg ma lihtsalt panin selle rohtu j üritasin toda mäda sealt välja saada. Vahel isegi pinsettidega.
Õnnestus ja ma nägin oma elu parim välja oma lõpetamisel.