Kell: 00:22.
Laul: Tere perestroika - JMKE
Jook: vesi
Laul: Tere perestroika - JMKE
Jook: vesi
Raamat: "Jäätunud võõras" - Kristiine Kurema
Päev: Teisipäev juba
Enesetapp. Kõige arglikum tee alla anda. Siinkohal ei huvita mitte kedagi, kuidas sa seda teed, peaasi, et sa teed NEILE teene ja annad loovutusvõidu. Selle asemel võiks hoopis edasi minna oma eluga ja kasvada tugevamaks vaimselt ja füüsiliselt. Olla enesekindel ja unikaalne isend, maksta NEILE kätte sellega, et elad edasi ja oled NEIST üle!
Ma rääkisin üle tüki aja jälle puht südamest oma emaga. Avasin end ja mainis nii läbi lillede, et olen olnud väga suur suidsiidi sõber ja mõelnud eneselõikumisele. Kui ma mõtlesin põhjusest, miks üldse ma seda teha tahan või miks ma pole siiani seda teind, torkas mulle pähe vaid üks - hirm. Aga too vanem ja elukogenum põlvkonna esindaja väitis, et elul om midagi muud mu jaoks ja mulle om määratud teine tee. Ju siis, sest poleks see nii oleks mul ammu veenid läbi ja mu külm ja ikka veel noor keha ja vaim oleks maetud mulla alla oma asivanemate juurde. Ma olen taibanud, et elu pole lihtsalt kuhugile kuulumine ega teistega sarnanemine, vaid iseeneseks olemine, võitlemine oma eesmärkide nimel ja elu elamine, mitte liigne planeerimine. Isegi praegusel hetkel, kui ma siin istun ja üritan oma mõtteid koondada, ma leian end ikka muretsemast, arutamast ja juurdlemast sellest, mis must edasi saab. See selgub arvata om, et alles pärast 16. juunit, mis ja kuidas siis peale gümnaasiumi edasi läheb, aga seniks, silmad kinni ja läbi.
Ettearvamatus om vallutanud mind ja mu mõttemaailma. Olen millegi pärast huvitumas hoopis teistest asjadest ja uusi nagu "hobisid" otsimas. Kahtlane. Kindlalt om see seotud selle 180 kraadise pöördega mu elus. Ma tegin täna oma CV'd ja avastasin ,et olen tegelt sitaks saavutanud, arvestades mu vanust. Olen mitme kordselt tunnustatud noor kunstnik, oma kooli vast üks parimad õpilasi oma lennus, olen oma ande tuhast üles äratand ja lihvinud ning uuendanud oma tehnilist külge. Ma olen omandanud nii palju erinevaid oskusi, millest ma poleks eales unistanud. Arendan ennast ja üritan ka mingil määral edasi viia ka oma lähimat keskkonda. Uuendada, uuendad, uuendada. Kirjutada ma ikka ei oska. Vigu tekib ikka jõhkralt. Vahest loen oma vanu kirjandeid ja imestan, et kuidas küll ma nii lolle vigu sain teha. Isegi praegust om mul see sissekannegi oma jao vigadega kaunistatud. Ülesanne: otsi kümme viga :). Tegelt neid om rohkem.
Ma ei taha mõelda järgmise nädala matemaatika ja inglise keele riigieksamitele. Ma tunnen juba nüüd, kuidas nad mind rõhuvad. Seda om märgata ka mu klassikaaslastes ja õpetajates. Eriti vist matemaatikas. Õpetajal om närvid kohakuti rohkem läbi kui meil. Ma tahaks kooli lõpetada, korralikult ja andes oma parima, aga samas jällegi eriti mitte. Põhjuseid võite ise otsida. Mina ei viitsi rohkem seletada. Ega ka üleval olla. Ja jälle olen olukorras, kus ma ei pea nüüd 100% kindlalt magama minema, võiks nagu veel üleval olla, aga mõistus lööb haamriga pähe ja käseb magada. Võimatud om nood ajudekurvid.
BaiBai :*