Me istusime koos Bobby juures ..

Kell: 17:19

Laul: Lühinägelikkus - JMKE
Jook: Ääm .. loodetavasti isetehtud kissell
Raamat: "Keisri hull", aga ma pole toda lugema hakand [jäädavalt]
Päev: Laupäev

Miks on see nii, et alati kui ma vannud südamest või luban midagi, siis mai suuda neid hoida? Jetsas küll. Alati kui ma siiralt vannun, et ma blogin iga jumala päev, mai tee seda. Alati kui ma vannun endale, et ma teen reedel kõik kodutööd ära, mai tee seda. Alati kui luban, et hakkan korralikuks ja mõtlema oma tervisele, siis jälle leian ma raskusi seda jälgida. Ma annan liiga lihtsalt alla elu mugavustele. Ja see maksab mulle kätte. Mu nägu om nagu lahinguväli, mu kaal käib muudkui üles-alla, mu tujud on nagu tuul (puhuvad igas suunas) ja mu õppimishimu - täielik null. Omg palun keegi seletagu mulle, mis minuga viga on! Mai saa rase olla, see om täiesti võimatu. Mul pole muresid, probleeme. Ju siis see om puhas stress, mis mind vaikselt seest väljapoole närib. Oeh. Aga asi läheb paremaks. Ma olen kindel sellest. Juba esimesed mõttepinget tõotavad sündmused kadusid silmapiirilt. Ja neid kaob veel. Varsti.

Kõik on hea. Elu on lill. Veel.
Ma naudin hetkel neid mõningaid vabamaid hetki, sest peagi sukeldun ma abituriendi raskesse eksamite merre. Nii et ausalt öeldes ei mõista ma miks ma üldse nii stressis olen. No mõnes mõttes om see tolle inka olümpiaadi süü ja mu enda oma kõige rohkem. Just võtsin oma uurimustöö materjale arvutisse. Ma peaks seda edasi kirjutama aga mai luba midagi, sest nagu teada om mul raskusi noid pidada.
Aga teate, mis aitab pinget leevendada? Isetentud suitsukanasalat ja isetehtud mahlakissell. Yeah. Ja üldse isetehtud asjad om paremad kui poest ostetud. Mhm just.
Hää küll. Kell om nüüd sujuvalt 23:08 saanud. Lihtsalt mingi 6 tunniks jätsin blogimise pooleli. Ei, normaalne ju. Igastahes otsustasin ma oma inglise keele uurimustööga natsa tegeleda. Ja mai luba seda. Sest vastasel juhul seda ei juhtu lihtsalt. Yeah.
Miks mu pea küll valutab? Miks ma küll nii väsinud olen?
See peab olema seotud maailmaga, sest minus ei saa see enam olla. Ma lähen korralikul ajal magama. Jah vot. Ma siiralt tahaks öelda, et asi om selles muusikas, mida ma hetkel kuulan, vaevalt, sest vaikus oleks hullem. See sööks mu viimsedki mõtted. Mu vaim ja keha anduks sellele ja ma suikuksin (või midagi sinna kanti) magama. Vot tak. Kui peaks nagu teoreetiliselt nautima rahu ja vaikust aga noh, see ei oleks ju mina, kui ma muusikat ei kuulaks ja üritaks midagi tarka siia kirjutada. Must pole eesti keeles kirjutamises asja. Lihtsalt pole asja. Ma võin inglise keeles terve maa ja ilma kokku rääkida ja sajandite suurimad vaidlused maha pidada, aga eesti keeles - nietu. Seda pisikest fakti tõestavad mu kirjandid. Maksimum punktid olid mul kunagi 56 ja miinimum 28. Masendav. Ausalt ei kujuta ma ette, kuidas ma tolle lõpukirjandi ära teen. Kõik teised eksamid tunduvad korralikud ja noid mai karda, aga seda. Oeh. See pole mitte kohe minu ala. Veel tõestavad mu kirjaoskamatust, nigelat eneväljendust ja palju muud säärast mu kallid sissekanded siin. [Sõbrad ma mahun teile taskusse, armastus mu südamesse].

Kuna mu ajud om lühise äärepeale ja mul sai tee ametlikult otsa, siis ma kavatsen lõpedada ja mõelda, mida kuradimat ma edasi teen.

BaiBai:*