Superman has a lot of issues!

Kell: 23:10
Laul: Lisa's Protest Song - Lisa Simpson
Jook: Coca + Jääger
Raamat: "The Da Vinci Code" :)
Päev: Neljapäiv
Päävi jäänd: 40 :]

Kuna ma pole nagu nii nii mitmeid päivi sees käinud, otsustasin ma teha oma filosoofilise olemuse kõrval veel natsa ka ajalugu. Kuna ma olen 4 päiva nagu maast madalast kadunud on nii mõndagi igavat juhtund. Aga sellega ma teid ei piina, kuna ma teab et oma elu hallist poolest rääkimine tekidab nii mõnelegi une peale.

Ma olen nende päivade jooksul nii mõnegi asja üle järgi mõlnud. Näiteks, kudidas om mul kõige parem enesetappu sooritada, kuidas on võimalik saada pooletunni jooksul nii palju parmu hammustusi, kuidas ma saan hakkama järgmise õppeaasta pingega. Ja vahel tundis mul lausa nii et panen end hullumajja kirja, kuna ajud olid oma viimast andmas. Stressist see tulla ei saa, kuna seda pole lihtsalt. Värske õhu mürgitust mul kai ole. Võib-olla om see minu alati ennast kritiseeriv ja pessimistlik mina, kes om jälle suurel määral võimust võtmas. Siiralt mai tea mis see om aga see saab mulle saatulikuks (mingil pisikesel määral :] ) ..

Võib-olla tekitab minus säänest äraolevat mullisolekut eesseinev kooliaasta. See om mu viimane aasta Ülejõel õpilasena ja mai taha seda. Aasta 2010 sügisest hakkab mu elu uus etapp pihta, kuna vana lõppeb juunis ära. Ma alustan elu täiskasvanuna suures laias maailmas. Pean pooleldi ise hakkama saama, elu korraldama ja vaata et hoopiski teises linnas. Mai näe enam noid inimesi kellega 9 kuud sai pidevalt koos ühes ruumis veetud ja kes om minul aidanud iseennast leida ning kehtima panna. Nood põhikooli nolgid võivad vinguda naa palju kui tahavad kodutööde ja õpetajate üle aga kui sa gümnaasiumisse jõuad muutub su mõttemaailm ja sa isegi muutud ka natsa. Sa saad lõpuks suureks. Egas tegelt väiksena tahtsime kõik suureks saada ja nüüd olles suured, tahame jälle väiksed olla. Vähemalt leian ma tihti ennast mõtlemas, et oh kui hea oleks nüüd lasteaia käia ja lõunati magada ja aina mängida. Söök tuuaks nina ette. Õpid alles maailma tundma. Oled lihtsalt vaba. Fakt om see, et nood ajad om möödas. Kahjuks. Aga mis teha, elu veereb tasapisi edasi, vahetpidamata.

Kevadel nägin ma lendamas valget liblikat, mis tõotas rahulikku suve. Seda ma otseselt väita ei saa aga ikkagi. Ma küll jh teen suvilas tööd aga see om hoopis teine teema. Mai pea iga hommiku mingi 7'st üles tõusma, et kell 8 olla tööl. Mai pea end nädala sees vedama rasket tööd tegema ja siis veel oma puhkepäivadel suvilas rügama. Ma elan ja olen. Niisama. Rahulikult.

Kuna elu om muutumas raskemaks, om vaja vahel tõsiselt naerda. Siin om teile paar videot mida võiks vaadata, kui elu hakkab shitaks keerama.

Jeff Dunham: Arguing With Myself - Peanut (1)




Jeff Dunham: Arguing With Myself - Peanut (2)




Jeff Dunham: Arguing With Myself - Peanut (3)



Nii et vaadake lõbuks.

Ma olen enda puhu märganud, et mul om vanad hullused jälle peale tulnud. Pole kuigi eriti kurta. Nostalgilised momendid peaks mainima om vahel :) .

Kõik kogu aeg kurdavad, et oli suvi oli lühike jne .. Mai tea miks . Minu arvates oli küll väga tore suvi. Mingil määral. Ilusaid ilmi om (nüüd ol iaga tuleb veel), saagid olid ( om ) suured. Nii et ärge vigisege nii palju.

Mul tuleb homme hommiku üts postitus veel, mille ma pühendan täielikult foobiatele. Nii et beware.

BaiBai :*